pühapäev, 13. märts 2016

Pildikesi Sihanoukville'ist

Jätsime täna Sihanoukville'iga hüvasti ja liikusime edasi väikelinna nimega Kampot. Esmapilgul tundub see jõeäärne linnake sümpaatsem ja puhtam kui Sihanoukville. Aga enne kui kirjutan Kampotist järgmises postituses pikemalt postitan siia veel elu- olulisi pildikesi Sihanoukville'st.

Käisime postkontoris. Tädi tegeles seal parasjagu varbaküünte lõikamisega. Minu meelest iseloomustab see hästi siinsete inimeste omamoodi pohhuistlikku suhtumist... kõigesse☺

Selles kohas meeldis meile söömas käia. Koha omanikud olid kohalikud naised, kelle kokakunst oli meile kenasti mokkamööda. Kuni viimase korrani, mil Andrei tellitud mega burger ei vastanud sellele, mis pildil oli. Ma ei olegi teda enne nii pettununa näinud. Vaene naiivne mees. Loota sellisest kohast, et pilt vastab tegelikkusele☺
Meie lemmiksöögikoha kõrval asus sobivalt baar, kus pakuti päev läbi hää hinnaga viinakoksi ning õhtuti elavat muusikat. Esineja esitas bluusi, mõnusalt tegi. Ja koksid olid ka head.
Surnuaiad on sellised

Seļliseid väikseid altareid on kõik kohad täis. Nägime neid saarel söögikohtades, linnas poekestes, restoranides jne. Mõnele altarile olid inimesed toonud värskeid puuvilju
Leidsime mäe otsast kloostri. Nägime elusaid munki. Ja mitte nii elusaid...
Tigeda moega tegelased

Elusad mungad ja täitsa elusad lehmad. Neid on siin palju. Lehmi siis.
Need konkreetsed isendid tundusid ühed puhtamad ja kõbusamad olema.

Kbal Chhay kosk. Olime valmis selleks, et praegusel kuival aastaajal pole seal suurt midagi vaadata. Ei olnudki. Aga milleks me valmis ei olnud oli see meeletu prügi, mida me seal nägime.  See on kohalike seas populaarne pikniku pidamise koht ja arvestades siinset mentaliteeti, et lagastame nii kuis jaksab, siis vast tegelikult polegi midagi imestada. Aga väga nukraks tegi... Eestlaste kampaania "Teeme ära" naerdaks siin riigis vist küll välja...

Mina mõtlemas prügikoristuskampaania peale
Teel kose juurde. Külavaheteed on kaetud punase liivaga. Valget särki kanda oli tol päeval küll eriti arukas mõte😕
Head aega, Sihanoukville!

neljapäev, 10. märts 2016

Tule saarele sa...

Esimene öö Koh Rong Sanloemi saarel möödus kergemalt kui arvasin. Moskiitovõrk täitis igati oma eesmärki ja tänu sellele oli uni hea ja rahulik. Vastu hommikut läks küll olemine üsna lämbeks, aga külm dušš mõjus karastavalt. Nimelt oli seal majakeses vaid külmaveekraan niivõrd külma veega, et minu võttis ikka oigama ja keksima.
Tualett oli majas sees, korraliku wc potiga, aga toimis kuivkäimla põhimõttel. Poti kõrval oli suur veepaak kopsikuga vee peale valamiseks.
Kuna elamine saarel on kallis, siis ei raatsinud uhket bangalot võtta ja leppisime pisut tagasihoidlikuma hütikesega, mis sisekujunduselt väga ei hiilanud.


Toas oli vaid suur voodi ja väike öökapike ning mõned naelad riiete riputamiseks.
Ei mingit konditsioneeri ega ventilaatorit.
Ja seda kõike 35 USD eest, mis oli isegi hästi saadud. Üldjuhul on hinnad 40-60 USD vahel.



Koh Rong Sanloem on oma 24 ruutkilomeetriga üsna pisike saar. Sihanoukville'ist asub ca 25 km kaugusel. Meie valisime sinnasaamiseks 25 USD per nägu paketi, mis sisaldas edasi- tagasi sõitu, vahepeatust korallsaarel ja snorgeldamist ning bistroo laadset lõunasööki. Sinnasõidule kulus 3 tundi.




Üks saarel asuvatest restoranidest

Saarel ei ole wifit (tegelikult küll ühes restoranis on, aga meie avastasime selle viimasel päeval) ja elektrivarustus on vaid ajavahemikul 18.00-00.00. Ideaalne koht netisõltuvusest vabanemiseks, mediteerimiseks ja lihtsalt olesklemiseks - eemal linnakärast ja möllust. Öösel magama jäädes oli kuulda vaid tsikaadide siristamist.
Õnneks ei olnud näha gigantseid ämblikke, keda ma kogu hingest jälestan. Küll aga oli seal rohkelt ringi sibamas väiksemat sorti sisalikke ja ... madusid. Jajah, meie esimesel džunglimatkal saare teisele küljele õnnestus Andreil näha tee peal vingerdamas musta värvi madu. Õnneks minu silmad ei pidanud seda õudust nägema.
Retk saare teisele küljele kestis ca pool tundi. Raske oli. Tee läks üle künka, mis tähendas vahepeal päris järsku ja kividerohket tõusu ja laskumist. Kohale jõudes avanes meile taas kord imeline vaade rohekassinisele mereveele, valge liivaga rannaribale ja pikale kaile, mille pealt sai graatsilisi vettehüppeid sooritada. See pool saarest on merele rohkem avatud ja oli pisut tuulisem. Lõpuks ometi saime veidi jahutust!
Sealne majutus kannab nime Robinson bungalows, kuna see rannariba on väiksem ja rahvast tunduvalt vähem. Siin võib tekkida tõepoolest tunne nagu oleksid Robinson üksikul saarel. Veetsime seal paar tundi vees möllates ja snorgeldades. See oli kusjuures esimene kord elus, kui mul avanes võimalus snorgeldamist proovida. Olen sellesse alati üsna tuimalt ja ehk isegi pisukese hirmuga suhtunud. Kas mask ikka peab vett ja mu läätsed ei uju silmast välja? Kas torust tõesti ei tule vett sisse? Ja veel mõned totakad hirmud, mis olid täiesti alusetud. Kes on snorgeldanud, see teab, kui äge kogemus see on! Need korallid... Imeline, missugune erisuguste korallide maailm sulle vee alt vastu vaatab!


Oli veel üks esmakordne kogemus, mis tolle päeva eriliseks tegi. Öösel džunglist tagasi jalutades (sellest hiljem pikemalt) oli vaja ennast merevees jahutada. Iga meie liigutusega vesi helendas ja sätendas ning tekkis tunne nagu me näeks enda aurat☺Planktonid! Õnneks oli elekter saarel juba välja lülitatud ja seetõttu oli ka planktonitest kiirgav valgus väga hästi näha.
Ma ei tea, kas saab enam midagi romantilisemat olla kui ujuda südaöösel sätendavas puhtas merevees pea kohal samasugune sätendav taevas, ümberringi vaikus ja pimedus. See on üks neid hetki, mis jääb...

Öine džungliseiklus sai alguse sellest, kui 3 saksa noormeest tulid ligi, et uurida, kas teame ehk meie, kus see Jungle party täpsemalt toimub. Päevasel džungliretkel olin tõepoolest näinud teeviita ja reklaami džungli reivile, mis toimub igal esmaspäeval. Vastasin siis ninatargalt poistele, et jah, teeots peole pole siit kaugel, aga täna on ju teisipäev - pidu oli eile ära. Üks noormees ütles muiates, et kuule, sa oled liiga kaua puhkusel olnud, täna on esmaspäev. Mina ajasin ikka oma joru, et noh, võibolla teie jaoks tõesti. Kui ma siis aga Andrei pealekäimisel telefonist kalendrit vaatasin, pidin häbi pärast liiva alla vajuma. Oli jah, kurat, esmaspäev!😀
Vabandasin noormeeste ees, kes meid selle peale naerdes endiga kaasa kutsusid. Lähme otsime selle peo üles!
Te ei kujuta ette, milline tee sinna peokohta viis! Rada kulges ainult ülesmäge. Poolel teel tekkisid mingisugused trepi moodi astmed, mida mööda mina vahepeal lausa käpukil ronisin - sedavõrd järsuks läks tõus.
Ja nii me siis sinna üles roomasime - 3 vindist sakslast, 2 kainet eestlast ja üks ärajoonud häälega jaapanlane. Poisid olid lõbusad, mõnusad killuvennad. Nende huumorisoon ei kadunud ka siis, kui lõpuks kohale jõudes tervitas meid kõrvulukustav ... vaikus ja pimedus. Pidu juba läbi! Kell näitas südaööd. Mine tea, kui vara siinsed peod hakkavad, aga et 12ks pannakse uksed (antud juhul küll väravad) kinni on meile, eurooplastele, päris naljakas.


Ega's midagi. Peale paari selfit ja grupifotot asusime allakäiguteele. Saksa noormehed laulsid terve tee. Täitsa kenasti laulsid☺



Ka teise öö otsustasime saarel veeta. Seekord otse rannas pehmetel rannatoolidel. Mina võitlesin pool ööd sääskedega. Kuigi olin end igalt poolt ilusti ära katnud, ei andnud nende lakkamatu pinin kõrva ääres mulle hetkeksi rahu. Vahepeal sigines kuskilt punane kidur kassipojake, kes vist koerte eest põgenedes otsis turvalisemat kohta. Selle leidis ta minu külje all. Ja nii me seal siis kahekesi tukkusime.

Andrei juurde ei tahtnud jääda

Kella 5 ajal kadusid sääsed ja ma sain paariks tunniks silma looja lasta. Öö lageda tähistaeva all koos kaissupugeva kassikesega oli ilus☺

Päikesetõus


Külm ei olnud. Sääsed olid

reede, 4. märts 2016

Väike kultuurišokk Kambodžasse jõudes

Enne Kambodža poole teele asumist otsustasime veel Pattaya lähiümbruses ringi rollerdada, et leida üks kena ja puhas rannaribake. Mööda maanteed linnast välja sõites läksid kiirused juba nii suureks, et kiiver nihkus alatasa taha kukla poolele ning kopsud tahtsid tuulest lõhkeda. Saime mõlemad oma päevase adrenaliinilaksu kätte☺
Meil õnnestus leida ilus rannake võrratult sinise ja läbipaistva veega. Pilt jääb kahjuks pisut lahjaks andmaks edasi kogu sealset ilu.

Tegelikult oli rand rahvast täis☺

Et hoida ranna ja vee puhtust üritatakse turistide voolu sinna piirata ja nii on randa ligipääs tehtud tasuliseks. Meie tasusime kahe peale ca 5 euri. Aga see oli seda väärt.

Mis rollerisõitu puutub, siis mainin ära ka ühe vahejuhtumi. Nimelt, noormees Andrei sai õhtul rolleriga linna peal sõites trahvi. Jah, tuli ära! Mille eest? Kiivrit polnud seekord peas. Kahekesi sõites olime ikka tublid ja sõitsime kopsikud kenasti peas, aga seekord ta läks üksi, ilma moraali lugeva naiseta☺
Trahv - 400 bahti ehk 10 euri.

Päeval, mil pidime hakkama Kambodža poole liikuma ärkasin mina mitte just kõige paremas meeleolus. Kõht oli juba paaril eelneval päeval olnud kahtlane ja mind valdas üldse üks üleüldine nõrkus ja tahtmine mitte midagi teha. Võimalik, et nädala jooksul kogetud emotsioonid ja tavalisest erinev menüü hakkas oma mõju avaldama. Tegin Andreile ettepaneku veel üks öö Pattayal veeta. Noh, et hoiaks ennast igaks juhuks poti lähedusse või nii...☺
Päeva peale läks olemine siiski paremaks ja ma julgesin minna linna peale jalutama. Kooserdasin konditsioneeriga kaubanduskeskuses ja jõudsin selle käigus tõdemuseni, et mul oli lihtsalt vaja paar tundi iseendaga veeta.

Järgmisel hommikul 7.30 paiku korjas minibuss meid hotelli juurest peale ja asusime teele. Peale ca tunniajalist sõitu tõsteti meid teise minibussi peale ümber. Seal ootas meid ees 5-liikmeline soome härrade ja daamide ja paari muust rahvusest reisisellide seltskond. Kõigil üks siht silme ees - piirilinn Had Lek. Tee peal korjati veel 3 seljakotirändurit peale ja nüüd läks olemine eriti kitsaks. Õnneks ei olnud enam palju sõita.
Piirile jõudsime umbes 4 tundi hiljem. Seal läks asi huvitavaks. Olin eelnevalt lugenud, et piiriületusel tegutsevad petturid, kes tirivad sind kõrvale esitledes endid kui ametlikke piiritöötajaid ning asuvad kohe agaralt sind viisa vormistamisel aitama. Sealjuures muidugi küsides tavalisest suuremat viisatasu. Senini olin lugenud igalt poolt välja, et viisa maksab 20 dollarit.
Ja tõepoolest, piiriputkani jõudes tõmmati meid kõiki kõrvale ja hakati ükshaaval dokumentidega tegelema ja viisasid vormistama. See kõik käis nii kiiresti ja sujuvalt, et ei jõudnud õieti reageeridagi. Kui jutt jõudis viisatasudeni hakkas mul ohukelluke lööma. Mis mõttes 37 dollarit?! Pärast mõningast vaidlust sekkus üks turist, kes kinnitas, et ka temalt nõuti sama hind ja et lihtsam on järele anda ja ära maksta. Kui nendega protsessima hakata, siis võibolla saate odavamalt, aga see kõik võtab meeletult aega ja energiat.
Ok. Lõime käega.
Vahemärkusena nii palju, et viisa hinnad olevat tõepoolest tõusnud. Nüüd on hinnaks 30 USD. Kahjuks aga see ülejäänud 7 USD oli ikkagi "röövimine päise päeva ajal".  See summa küsitakse üldjuhul nendelt, kes on eelnevalt teinud e-viisa. See olla siis mingitsorti teenustasu vms. Meilt ei olnud neil seda aga mingit alust küsida.

Seni kuni asjapulk  meie viisadega tegeles käis teine tüüp nagu uni peale, et me ikka takso võtaksime. Ühele inimesele Sihanoukville'i "vaid" 1000 bahti. Vat siin me otsustasime olla jonnakalt isepäised ja minna edasi omal käel. Teadsime, et see summa on ilmselge koorimine.
Taksopakkujad olid nagu takjad käise küljes kinni. Sedasorti klammerdumine hakkas ikka täiega närvidele käima. Krahmasime oma kotid selga ja asusime lähima linna poole kõmpima lootuses leida mõni odavam transpordivahend. Ühel hetkel kuuleme hõikumist. Üks takjas jooksis meie poole pakkudes hinnaks 600 bahti, kui me oleme nõus soomlastega ühinema ja nendega minibussi jagama. Sobis!
Seekord oli bussis ruumi ülegi, konditsioneer tegi olemise igati mõnusaks ja soomlaste tuju läks iga joodud Kambodža õllega aina lõbusamaks.
Ķambodža maastik on ilus. Käänuline tee Sihanoukville'i kulges kord mäest alla, kord üles. Kui uni vahepeal maha ei murdnud, siis ahmisin endasse ülevalt avanevaid vaateid ja imetlesin siinset rohelust ja punast liiva. Tee ääres oli näha palju lõkkeid, arvatavasti prahi põletamise eesmärgil. Asulatest läbi sõites läks meel kuidagi nukraks. Vaesus ja mustus torkas valusalt silma.

Kohale jõudsime pimedas, peale kella 20.00. Olime väsinud, ja kuna me polnud eelnevalt hotelli broneerinud, siis otsustasime koos soomlastega nende hotelli juures maha minna. Õnneks oli üks vaba tuba olemas. Toa hind 22 USD.
Ausalt ütlen, siis oli eile õhtul ikka natuke nagu masendav olla. Tänavavalgustuse pealt hoitakse kokku ja seega on linn kohati ehmatavalt pime. Prügikotid on kuhjatud suvalistesse kohtadesse ja haisevad seal teab kui kaua. Ja et hotellituba oma kopitanud haisu, hallitava lae ja haiglavalgusega ei aidanud tuju tõstmisele kaasa, siis läksime üsna nukralt magama.
Hommikul 7.30 äratas meid täpselt akna taga olevatelt tellingutelt kostev tagumine ja puurimine ning ehitajate khmeerikeelne laulujoru. No ikka täislaks!😁
Aga uuel päeval näed asju ikka pisut helgemalt ja nii me astusimegi lootusrikkalt 35 kraadisesse kuumusesse, et endile uus elamine leida.

Loomad keset linna. Leidub kanu, koeri, kasse, lehmi... Siga nägin ka.

Pärast 2-tunnist kõndimist-otsimist-tubade vaatamist ja kohvipausi (et saaks kofeiinist jõudu juurde) leidsime hotelli, mis meid igati rahuldab. Asukoht on kesklinnas, tuba on suur, korraliku vannitoa ja konditsioneeriga. Ja seda kõike vaid 15 USD eest!
All vastuvõtulauas oli ääretult abivalmis ja viisakas noormees, kes üllatas meid väga hea inglise keele oskusega. Üldse tundub, et paljud kohalikud valdavad inglise keelt üsna hästi. Vaata et paremini veel kui Tais. Ka ei olda siin väga pealetükkivad. Tuk- tuki juhid küll aegajalt hõiguvad ja annavad signaali, et turisti tähelepanu võita, aga see väga ei häiri. Samuti ei kuule siin massaažisalongist möödudes Tais nii levinud venival nasaalsel toonil hüütud hõiget: "Massaaaaž, madam!" Aga küll ma selle massaaaaaaži ka ükskord võtan!

Õhtupoole läksime rannapiirkonda avastama. Kuna päike oli kohe-kohe loojumas, siis ei hakanud seekord väga kaugele minema. Otsustasime hoopis ujuma minna. Ja oh sa püss KUI soe see vesi oli! Võrratu! Jahutust selline vesi suurt ei paku, aga mõnusa elamuse saab ikka, suur lainetus nagu täna annab veel asjale vunki juurde☺

Tagasiteel hotelli poole jäime ühe söögikoha ees pisut toppama ja kohe kasutas juhust sealne nö "sissemeelitaja"... või kuidas neid kliendihaarajaid täpselt nimetataksegi. Kuna pakkumine oli ahvatlev ja kõhud pisut tühjad ka, siis lasime endid sisse meelitada. Teenindus oli ääretult meeldiv ja viisakas. Õhtu jooksul saime " sissemeelitajaga" lähemalt tuttavaks. Selgus, et noormehe nimi on Daniel, pärit on ta Austraaliast ning tema eripäraks on sellised häired nagu unetus ja hüperaktiivsus tänu millele sobib selline töö (klientidega suhtlemine ja hilised töötunnid) talle väga hästi. Noormees oli tõesti nagu Figaro siin ja Figaro seal, hüpped ühe laua juurest teise juurde.
Kidakeelsuses teda kindlasti süüdistada ei saa. Jutu sees selgus, et siin viibib ta juba mitmendat kuud, töötasuks on prii majutus ja toit ning lisaks 10 dollarit 4 tunni eest. Raha ei ole tema jaoks primaarne, loeb kogemus ja see, et sa saad endast mingi märgi maha jätta. Tema " märgiks" on väidetavalt üks orvuks jäänud 7-aastane poisike, kes soovib saada arstiks. Poiss pidavat olema tohutult arukas ja õpihimuline. Daniel kogubki raha selleks, et toetada poisi õpinguid.
Igati üllas ja väärt liigutus. Juhul muidugi, kui see kõik on tõsi. See reis, ja ehk elu üldse on mind kuidagi küüniliseks teinud. Selliseid lugusid kuulates sisiseb kuklas ikkagi üks kahtluseussike, et kas ei ole tegemist lihtsalt väljamõeldisega, et naiivsete (ja jõukate, eks) turistide südametunnistusele koputada ja pisut nutsu välja meelitada.
Igatahes, noorhärra Daniel suutis siiski oma elufilosoofiaga veidi muljet avaldada küll. Oli meeldejääv kohtumine☺


pühapäev, 28. veebruar 2016

Kui me rolleriga "venekülas" käisime

Nüüd on siis Pattaya ka rolleriga läbi sõidetud. Juhtival kohal olev Andrei saavutas päeva lõpuks rolleri seljas nii tugeva tunde, et tuhises liikluses nagu Schumacher oma hiilgeaegadel. Korra esines ka eksimus, kui läks meelest, et siin peaks ikka kogu aeg vasakule poole hoidma☺
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minul oli kaasreisijana esiti ikka natuke nagu hädine tunne küll. Esiteks, ma ei ole kunagi rolleri tagaistmel sõitnud, teiseks, ei aidanud kaasa teadmine, et Andrei pole enne Tais rollerdanud ja kolmandaks, ei osanud ma ennast tagaistmel niimoodi seada, et ma Andreile kogu kerega selga ei vajuks. Nii et esimesed mõned sajad meetrid tegin liibukat ja hoidsin temast kõvasti kinni. Kui ma aga nägin, kui hästi see kaootiline liiklus toimib ja kui kindlakäeliselt Andrei masinat ohjas, rahunesin maha ja suutsin lõpuks ka parema asendi kätte saada.
Rollerid on täieõiguslikud liiklusvahendid ja nendega arvestatakse igati. Me ei ole kordagi näinud plekimõlkimisi või liiklusohtlikke olukordi. Aga vahele eriti ei lasta ja kui näiteks sooritada pööret üle vastassuuna, siis tuleb ise sobival hetkel söösta - keegi ei hakka sulle käega žestikuleerima, et noh, hopp-hopp, mine nüüd!

Vapper rollerijuht päikeseloojangus


Aga tulles pealkirjas mainitud "veneküla" juurde... Nimelt, sattusime täna mööda rannaäärseid tänavaid sõites linnaossa, mis tekitas hetkeks tunde nagu viibiks mõnes Venemaa kuurortlinnas. Asutuste reklaamid ja sildid olid venekeelsed, ümberringi kostus vene keelt ja ka kohalikud teenindajad üritasid meiega vene keeles suhelda. Kuna Andreis voolab suures osas vene verd ja minagi olen veerand-venelane, siis polegi vast midagi imestada kui meid venelasteks peetakse☺
Venelased on ostnud või võtnud rendile kortereid ja tänu nendele on siinne kinnisvaraturg viimastel aastatel tublisti aktiveerunud.

Saime täna lõpuks merevette ujuma. Vesi oli vähemalt +25, ehk isegi soojem, sest kui minusugune külmavares lihtsalt marssis rind ees vette ilma eelneva taidluseta (no teate küll, algul lähed põlvini ja ootad 5 minutit, siis võtad end kokku ja liigud edasi, nii nüüd on nabani... krt läheks tagasi jne), siis see ütleb nii mõndagi.
Tänu rollerile saime täna väikse vaevaga korraliku rannani, mis oli puhas ja mitte ülerahvastatud. Vesi on muideks hirmus soolane!

Sööma sattusime täna suurde kaubanduskeskusesse nimega Tesco Lotus. Seal oli nö kaardisüsteem, sarnane Vapianole, vaid selle erinevusega, et maksad enne söömist, saad kaardi ja lähed siis endale toitu valima. Kui kulutasid vähem, makstakse sulle ülejäänud raha tagasi.
Valik oli suur - supid, erinevad lihatoidud, riis, nuudlid, omlett jpm.

Lõunaks oli meil täna omlett riisiga, vürtsikas aedviljasupp ja miskine liharo. Ja seda kõike 2,6 euro eest. 

See siin on minu õhtusöök. Näeb välja kui pekk, eks? Aga vat ei ole. Porgandikook on hoopis!

Käisime mäe otsas ja sealt avanes linnale imeilus vaade.



Mõned tähelepanekud:

alkoholi müüakse alates 11.00, siis tehakse 3-tunnine paus ning kella 17-st läheb müük edasi, keskööni välja. Tea, milleks see päevane siesta...?


Peale tavaliste taksode on siin üheks levinumaks taksoliigiks nn. kastiga maasturtakso. Kliendid istuvad kastis ja kui vaja maha minna, siis vajutavad nuppu ja tasuvad sõidu eest väljudes.


Juhtmemajandus on neil siin ... segane.


Koeri on palju, hulguvad vabalt tänavatel, rannas, näevad suht ühtemoodi välja ja tundub, et neid ikka toidetakse, sest väga nälginud nad välja ei näe.



Murdosa linnas parkivatest rolleritest:


Pooleliolevaid ehitisi näeb mitmeid, see siin on üks kõrgemaid. 50-nda korruse juures läks lugemine sassi.

Pöörakem tähelepanu esiplaanil olevale objektile. Kas pole mitte ilus prügikast?


Lõpetuseks lisan Pattaya päikeseloojangu, mis on kummalises vines ja oma värvidelt lahjem kui kodumaal.


reede, 26. veebruar 2016

Liigume edasi rannalinna

Bangkoki otsustasime selleks korraks seljataha jätta ja võtta suuna Kambodža poole vahepeatusega Pattayal. Tegemist on üsna väikse rannikulinnaga, mis kubiseb turistidest, kellest suurema osa moodustavad venelased. Isegi menüüd on neil siin venekeelsed.

Pattayale saabusime minibussiga, mille korraldamisega tegeleb hotell, kus me peatusime. Maksime hotellis piletite eest ja kella 12 paiku saabus noormees rolleriga, kes palus meil endale järgneda. Meiega liitus veel seljakotirändureid ja nii me nagu kanakari talle järele sibasime põigeldes rollerite ja autode eest. Lõpuks ületasime teed nagu vanad profid - astud aga teele ja loodad, et masinad jäävad seisma. Sebrade juures sa võidki ootama jääda.
Kui rolleripoiss oli meid bussi juurde viinud, jäime veel ootame. Selgus, et Pattayale tahtjaid oli rohkem ja vaja oli suuremat bussi. Lõpuks, kell 12.45 saime liikuma. Buss oli õnneks konditsioneeriga ja 2,5 tunnine sõit möödus üsna valutult.
Muideks, bensiin 95 maksab siin 22.15 liiter ehk siis umbes 50 eurosenti.

Kohale jõudes polnud meil õrna aimugi, kus täna ööbida. "Küll koha pealt leiab," arvasime eile. Ja nii oligi. Peale ca 500 meetrist tatsamist keerasime kõrvaltänavasse ja leidsime hotelli, mis meile hinnalt ja välimuselt sobis väga hästi. Tuba on suurem ja puhtam ja avaram ja natuke luksim, kui Bangkoki "vannituba".


Asub küll 4. korrusel ja lifti muidugi ei ole, aga kah asi kui meil on telekas!

Lõunat sõime täna ühes tagasihoidlikus kohalike tädide söögikohas, kus garneeringutega küll erilist vaeva ei nähtud, aga see-eest maitse oli igati hea.

Riisinuudlid kanaga. Ja rohelise sibulaga☺

Andrei võttis sealiha aedviljade ja riisiga. Oli hea... vürtsikas

Randa jõudes oli juba pimedaks läinud. Päeval bussiga sealt mööda sõites nägime inimesi ujumas, mõtlesime, et lähme ka. Kella 19 ajal ei ujunud seal kedagi. Kui veepiirile jõudsime oli põhjus selge - veepiiril ulpis kilekotte ja muud sodi. Ma olen kindel, et nägin ka meeste aluspükse hõljumas. Huvitav, kas päeval seda sodi ei olnud või võtsid turistid eriti vabalt... Igatahes, otsustasime homme mõne puhtama rannariba üles otsida ja piirdusime täna vaid jalgupidi solistamisega. Vesi oli supp-soe!


Jalutasime mööda rannaäärt ja tegime tutvust ööturuga. Kaupa on siin igasugust alustades aluspesust ja lõpetades nahktagidega. Hinnatase tundub Bangkokiga võrreldes olema sama. Energia on siin aga kuidagi rahulikum ja aeglasem. Ei ole suurlinna närvilisust. Üks erinevus veel, mis silma torkas. Tänaval jalutavad keskealised ja vanemad valged mehed ning nende käevangus kohalikud tai naised. Huvitav, kui paljudel nendest meestest on naine kodus ootamas...

Teine asi, mille üle pisut imestada... Prügikastidega ollakse tänavatel väga kitsid. Otsi nagu segane kohta, kuhu oma banaanikoor või tühi veepudel visata. Aga ometi on tänavad puhtamad kui võiks arvata. Otseselt toidujäänuseid ja tühja taarat maha ei visata, räpakuse tunde tekitab peamiselt kanalisatsioonihais, mida kuum ilm omakorda võimendab.

Homme, nagu öeldud, teeme rannapäeva ja mine tea, äkki isegi shoppame. Andrei tegi täna otsa lahti - ostis plätud 4 euri eest.

neljapäev, 25. veebruar 2016

Lõunasöök poksikoolis ja jalutuskäik jõe ääres


Kui me lõunaajal lõpuks toast välja saime, olid kõhud juba päris tühjad. Sellise palavusega on aga isuke üsna kesine. Lõpuks võtsime tänavalt ühe väikese kilekotikese lahtilõigatud mangoviiludega. Jah, puuviljad on siin tõesti magusad. Kohe ikka ülimagusad.



Jalutasime jõe äärde. Paadisõidu pakkujaid oli seal mitu. Meil ei olnud jõe peal sõit küll plaanis, aga huvi pärast läks Andrei hinda küsima. Väikest kasvu üleni musta riietunud (ma ei saa aru, kuidas neil palav ei ole?!) vanamees väitis, et tunnine sõit kahele maksab 2500 bahti. Nähes Andrei kahtlevat nägu, kukkus hind kiiresti 2000 peale. Aga et meie huvi oli väike, kõndis Andrei lihtsalt minema. See liigutus aga põhjustas drastilise hinnaalanduse. "1000! 500 and 500 for 2!!!", karjus mees eemalt. Meist ta sinna hõikuma jäigi.
Järgmine pakkuja üllatas meid lausa 700-ga, aga tundsime, et täna pole jõesõidu päev.

Tingida ma pole kunagi osanud ja mulle kohe see üldse ei istu. Aga eks see käib siinse ostlemiskultuuri juurde ja ehk muutun reisi jooksul minagi julgemaks.

Siinne pealetükkivus kauba pakkumisel on väga võõras ja pisut eemalepeletav. Kui mul on ikka õmblustööd või massaaži või ping pongi show'd tahtmine näha, siis ma ise valin, et millal ja kus. See on üks ütlemata tüütu kauplemise stiil, aga kui kenasti naeratades eitavalt pead raputada, siis nad jätavad su rahule.

Jõe äärest linna poole tagasi jalutades sattusime väiksemasse kõrvaltänavasse, kus mu pilku püüdis seinal olev suur tahvel erinevate tai poksivõtete fotodega.


Seinalt võis välja lugeda, et tegemist on poksikooliga. Seda kinnitas hiljem ka sama kooli direktor, kes meid tervitas ja kellega meil kena vestlus arenes. See oli väga armas kogemus. Lõpuks pakkus, et teeb meist pilti. Mis sai meil sellise pakkumise vastu olla☺Vastutasuks näitasin talle oma telefonist pilti meie valgest talvest. Selle peale raputas ta naerdes pead ja ütles, et on vaid korra elus lund näinud. Jaapanis.

Kooli direktor isiklikult

Kooli territooriumilt avastasime vabaõhusöökla, kus otsustasime jalgu puhata ja keha kinnitada. Andrei oli eelnevalt kohaliku tänavatoidu müüjalt riisi ja miskit karrit kaasa ostnud. Kui ta siis esimese ampsu võttis kostus üks südamesttulev "Oh sa r...k!" ja ma vannun, et ta silmist lõi tuld! Väidetavalt pole tema varem NII vürtsikat toitu söönud. Mõtlesin, et mees teeb nalja ja proovisin ka. Nojah... minu reaktsioon ei kannata trükimusta. Me ei osta enam kunagi kohalike käest valmistoitu😂

Siin ta veel ei tea, mis teda ees ootab
Vahepeal külastas meid kooli koer, kes end andunult minu ette külili viskas oodates paitusi ja silitusi. Hästi armas nöps oli.


Kooli õuel rippusid kohalikud ajalehed. Formaadilt suuremad kui meie lehed Eestis, aga sisult ikka sama. Poliitika, sport, sekka natuke kollast ka. See järeldus tuli ikka piltide põhjal, lugeda ma paraku kohalikku keelt ei oska. Aga mulle meeldib nende kiri. Selles on omal moel graatsiat ja kuninglikkust.



Kuninglikkusest rääkides... Tai on teatavasti kuningriik ja sealne riigipea, kuningas Rama IX on üks omamoodi imemees. Nagu juuresolevalt pildilt saab lugeda on Rama esiteks kõige kauem võimul olnud monarh ning teiseks on ta aidanud luua kunstvihma!


Kuningat armastatakse
Õhtu lõpetasime banaanipannkookidega. Kokk oli oma ala meister - töö oli kiire ja korralik.
Kui veel söögist ja keelebarjäärist rääkida, siis jäime täna pisut hätta ühe lihaliigi kindlaksmääramisega. Andrei ostis tänavalt lihavarda. Küsib lihale näidates müüjalt: "chicken?" Müüja raputab pead ja pobiseb midagi oma maski sisse (mõni siin kannab näo ees maski). Ei saa aru. Minu kord: "pork?" Ikka raputab pead. Lõpuks tõmbab maski alla ja teeb häbelikult naerdes: "muuu-muuu". Selge! Ka Tai lehmad räägivad eesti omadega sama keelt.

Pannkoogimees