Siis, kui me "cargo" bussiga Laosesse sõitsime ja meid sealt riigist minema hirmutati

Pealkiri kõlab ehk piiisut dramaatiliselt, aga üldjoontes kujunes asi tõesti sedamoodi, et meid Vietnamist Laosesse sõidutav transpordivahend meenutas rohkem kaubabussi, kuhu juhtumisi oli ka reisijate jaoks mõned istmed paigutatud☺

Pilt on võetud internetist

Kui meie bussi ronisime olid istmete alused, istmete esised, vahekäik ja kottide jaoks mõeldud ülemine riiul igasuguseid kaste ja pakikesi täis topitud. Seljakotid visati kuhugi bussi tahaotsa, sest nende jaoks muud kohta lihtsalt ei olnud - ilmselgelt olid ka kõik bussialused pagasiruumid riisikotte või rollereid või tont-teab-mida täis. Ja ma ei liialda - oma silm oli kord tunnistajaks, kui bussi alla 2 rollerit topiti.
Nii. Sättisime endid põlved krõnksus paika. Üsna ruttu sain aru, et piin on. Vaja jalga sirutada, kasvõi naaatukene. Nihutasin jalgade all olevat kastikest ja nii sain vähemalt ühe jala kuidagimoodi eesoleva istme alla sirgeks ajada. Andreil oli siis veel vahekäigus nii palju ruumi, et tema sai oma koivad sinna sirutada. Siis aga, oh seda rõõmu, tuli rahvast ja pakke juurde. Mina vaatasin, frustreerunult, silmad nagu tõllarattad, et kuhu krt need veel pannakse?! Seal tõesti ei olnud enam ruumi. Aga imedemaa on see Vietnam, ma ütlen😀 Tehti mõne kastiga tšikipriki, võluti kuskilt välja pisikesed punased plastikust titetoolid, need laotati vahekäiku laiali ja voila - istekohti kui palju! Mitte üks virin kohalikelt! Respekt😊
Me olime terve tee kas šokiseisundis või eitus-faasis, aga ühtegi fotot mul paraku näidata ei ole. See oli nii ajuvaba ja sürr kogemus, mida ma loodetavasti mitte kunagi enam kogema ei pea. Ma ei hakka üldse rääkima siin turvanõuetest või klientide mugavusest. Peaasi, et kaup kohale jõuaks!☺
Sõit kestis 8 tundi, sellest tunnike läks (üsna kiirelt ja valutult) piiriületusel. Viisa hinnaks tuli 40 USD.  Bussist väljudes astusime sauna. Tol päeval, ja ka järgmisel oli temperatuur +41. Liig mis liig.
Nii palju kui me seda riiki nägime meenutas see rohkem Ķambodžat kui Vietnami. Kuna tegemist on sisemaaga ja vihma pole seal ammu tulnud, siis oli loodus pigem kollaka kui rohelise varjundiga.
Savannakheti jõudes oli kell 17 ja linn tundus kuidagi kahtlaselt vaikne. Olles kotid hotellis maha pannud ja veidi hinge tõmmanud läksime midagi söögipoolist otsima. Arvaks, et kui on tegemist suuruselt teise linnaga Laoses, siis ei teki restoranide ja kohvikute leidmisega probleeme. Aga tekkis ikka küll. Muudkui tiirutad ja otsid, vahepeal möödusime noortekampadest, kes lärmakalt keset tänavat pidutsesid ja veepritsimisega endid lõbustasid. Mõtlesime, et äkki mingi püha või on neil muidu hea tuju😀 Nagu kohe ka selgus, oli püha jah. Ja mitte väike.
Kui me lõpuks ühe söögikoha leidsime ja seal maandusime, lähenes meile mõne aja pärast eemal lauas istuv kõhukas inglasest vanahärra. See, et ta on inglane, aga elab juba aastaid Jaapanis(!) saime jutu käigus teada. Kuna ta tundus seal olema püsiklient ja sõbralikes suhetes koha perenaisega tuli ta lihtsalt heast tahtest uurima, et kas on meil abi vaja. Kui uurisime, et kas saab siin ehk dollaritega maksta või saame kuskil raha vahetada raputas ta kahetsevalt pead ja ütles, et oi-oi, nii täna kui ka järgnevad 3 päeva on linn välja surnud ja kõik kohad kinni. Ja nii me saimegi teada, et olime Laosesse saabunud kõige ebasobivamal ajal üldse - algamas oli Songkran ehk Uue Aasta festival. See ei ole suur püha mitte ainult Laoses vaid ka Tais. Uus aasta algab 13. aprillil, aga pidustused kestavad veel ka 14. ja 15. aprillil. Wikipedia andmetel külastatakse siis templeid ja viiakse munkadele süüa. Mõningatel juhtudel sooritatakse veevalamise rituaal Buddha kujudele. Vesi puhastab ja uhub ära patud ja halva õnne.
Tänapäeval on sellest pühast kujunenud üks suur veefestival, mis on eriti populaarne noorte seas, kes siis mööduvaid inimesi ja autosid veepüssidest sihivad või ämbri ja kopsikuga ohvreid ootavad. Saime meiegi Tais oma sahmakad kätte.

Aga tagasi inglasest papi juurde. Tema värvikas kirjeldus sellest, mismoodi elu linnas nüüd mitu päeva seisab ja kuskile siit liikuma ei saa ja midagi siin teha ei ole pani meid kukalt kratsima. Ainuke asi, mida seal linnas oleks olnud vaadata - dinosauruste muuseum - oli ka nähtavasti suletud. Lisaks veel see väljakannatamatu kuumus... Otsustasime minna kohe järgmisel päeval edasi Taisse. Olime lootusrikkad, et hoolimata linna halvavatest pühadest ja inglase hirmujuttudest mingid bussid sinna ju ometi sõidavad. Vedas meil! Lausa iga tunni aja tagant sõidavad☺

Savannakheti bussijaam. Selle tunni aja jooksul, mil bussi ootasime nägime vaid kohalikke. Ilmselgelt pole see turistide seas populaarne sihtpunkt.

Mingi kohalik maius. Ei saa mina siinsete "küpsistega" sõbraks...

Ja nii piirduski meie Laose külastus vaid 24 tunniga. Ausalt öeldes on vaim juba pisut väsinud ja Laose jaoks ei oleks nii või teisiti energiat jagunud. Nüüd tahaks vaid ülejäänud päevad ühe koha peal olla, käia ujumas ja lihtsalt ...
vegeteerida.
Peale 14-tunnist bussisõitu jõudsime tagasi Pattayale.

Panen lõppu paar videot, kus on näha, mismoodi Laose noored pidutsevad. Hoiatus! Keerake heaga volüümi nuppu maha☺

https://youtu.be/wfe9ZWbeiN4

https://youtu.be/nbuQ1kZNF9c