neljapäev, 1. oktoober 2015

Eelinfo Kambodža Kuningriigi kohta



Enne reisiplaanide tegemist teadsin Kambodžast heal juhul seda, et maa oli veel hiljuti pikitud kodusõjast tingitult maamiinidega; et Angelina adopteeris sealt lapse ja et see asub kuskil Aasias. 
Mis miinidesse puutub, siis oht nende otsa komistada pole paraku päris kadunud. Soovitatakse vältida selliseid piirkondi nagu Battambang, Pursat, Banteay Meanchey, Siem Reap ja Kampong Thom, kus mineeritud võivad olla mets, riisipõllud, väikesed teed kui ka sildade ümbrused. (Ühtlasi soovitab Välisministeerium vältida Prea Viheari templite piirkonda, kus piirivaidluse tõttu on esinenud Kambodža ja Tai sõjaväeüksuste vahelisi konflikte.)
Julgustav!

Kodusõda lõppes vaid paar aastat enne minu sündi, 1975.a. Madistati kokku 15 aastat, mille jooksul kaotas elu 600 000 inimest. Sellele järgnes 4 aastat punaste khmeeride võimu Pol Potiga eesotsas, mille tulemuseks olid radikaalsed reformid ja "surmaväljad". Maha löödi kõik, kes oli vähegi kahtlane või tõsiseks ohuks jaburale režiimile. Kuna enamiku tapetutest (1-3 miljonit) moodustas intelligents, siis pidavat rahva hari(t)dustase tänapäeval olema pehmelt öeldes kehvapoolne.

Riik on pindalalt suht väike - 181 040 km², aga inimesi see-eest päris mitu - ca 14 miljonit.
Räägivad nad seal khmeeri keelt ja enamik on budistid.
Inimesed olevat üldjoontes sõbralikud ja igati armsad. Kui aga ollakse pahased, siis pidavat pahameele väljanäitamine olema äärmiselt ebaviisakas - konfliktide lahendamine käib ikka naeratuste saatel. SEDA (ärritunud olles vapralt naeratada) võtan ma nüüd küll isikliku väljakutsena! 
Pahameele vältimiseks oleks hea teada, et paljaste jalgadega ei tasu nende silme all liputada või tooli peal neid demonstreerida, sest jalgu peetakse seal räpasteks. Templisse minnes tuleb põlved ja õlad katta!

Liiklus olevat seal suht kaootiline, aga mis peamine - parempoolne. Samas, ega see teadmine suurt lohuta, üsna tavaline pidavat olema sõita seal kus jumal juhatab, mõnikord ka vasakul pool. Või keset teed. Kõige turvalisem olevat liigelda tuk-tukkidega. Või bussi ja rongiga (ei soovitata), kui kaugemale vaja sõita. EL juhilubadega pole meil seal midagi peale hakata ja seega langeb autorendi võimalus ära. Mitte et väga tahakski. Rolleriga olen elus vaid korra sõitnud - roller jäi terveks ja mina ka, aga kuidagi ebakindel oli olla. Ja teab, kas sealne liiklus nüüd olekski kõige parem koht, kus seda kindlust proovida saavutada...

Ajavahe Eestiga peaks olema +7 tundi.

Vaatamisväärsused

Kui selline seiklus ette võtta, siis läheneks asjale loominguliselt ja mingeid kindlaid plaane - ajatabeleid - marsruute paika ei paneks. Aga on üks koht, kus ma kindlasti tahan ära käia - Angkor ja seal asuv maailma suurim pühakoda - Angkor Wat. 
Angkor oli Kambodža pealinn 9.-13. sajandil. Kui pealinn kolis 13. sajandil Phnom Penhi, siis Angkor jäi tühjaks ning kasvas osakeseks džunglist. Elu jäi sisse vaid Angkor Wati templisse, mida kasutasid budistid. 
Kujutage nüüd ette - kuskil džungli sügavikus asub inimtühi linn oma võimsa templi kompleksiga, hüljatud sajanditeks. Alles 19. saj. teises pooles, kui keegi prantslane Henri Mouhot linna otsa komistas ja oma reisimärkmed avaldas, jõudis info muistse linna olemasolust ka eurooplasteni.

Kõik, kelle muljeid ma Angkori külaskäigu kohta olen lugenud, on saanud võimsa elamuse.


Toitumine

Eelmisel aastal Barcelonat külastadades sõin õhtusöögiks paellat - mereandidega. Kes mind tunneb, see teab, et mereand pole kohe üldse minu teema. Ükskõik kui hästi see roog ka tehtud ei olnud, pidin suurema osa loovutama siiski Andreile. No ei läinud alla. Ja nüüd ma siin vaikselt unistangi, et äkki SEE reis murrab mu vastumeelsuse mereandide suhtes ja ma õpin neid nautima. Ja kuna mereloomad teatavasti ei sisalda gluteeni, siis oleks see igati teretulnud vaheldus minu uues ja imetabases gluteenivaba menüüs.
Toidud pidavat Kambodžas olema head ja odavad. Väidetavalt olla sealsed puuviljad hoopis teise maitsega - mahlased ja küpsed ja igatepidi "õiged". Näiteks meie kaubanduses müüdav mango olevat Aasia mango hale kahvatu vari. Vaatame-maitseme!






kolmapäev, 30. september 2015

Millal minek ja kui kauaks?

Ideaalis on korter novembrikuuks müüdud, piletid ostetud ja hiljemalt detsembris astume Aasias lennuki pealt maha.
Mina olen tööl ülemusi juba enda plaanidest teavitanud ning Andrei on samuti oma tööandjaga ehk siis iseendaga läbi rääkinud.  Läbirääkimised olid edukad.

Üldiselt on aga lugu selline, et kindlat marsruuti ega reisiplaani me pole veel paika pannud. Võimalik, et alustame hoopiski Taist, kooserdame seal veidi ringi, seejärel vaatame Vietnami üle ning maandume lõpuks Kambodžas. Samas, kaugel see Laos ja Hiinagi on - kiviga visata ju! No ja kui juba, siis vaataks äkki Birma ka üle... Nali!


Kui kauaks?

Täiendatud18.jaanuaril:
Kui esialgne lennukas mõte oli minna Aasiasse suhtumisega, et "oleme nii kaua, kui ära tüdineme või "äkki jäämegi sinna", siis nüüdseks oleme endile ikkagi ajalise piiri ette seadnud. Lähedaste tervislikud seisundid ja enda tulevikuplaanid ei lase rahuliku südamega teadmata ajaks ära sõita. Seega oleme ostnud ka tagasisõidupiletid. Reisi kestvus saab olema ca 2,5 kuud.

Siis, kui me rahutuks muutusime

Näed sa, Mika Waltari on läbi Sinuhe suu öelnud sedamoodi: 
" Miski ei teravda ega vabasta inimese meelt paremini kui pikk reis ilma tähtsate ülesanneteta, kaugenemine vanast ümbrusest ja üksindus."


"Sinuhe" on üks minu elu eredamaid lugemiselamusi. Lugesin seda aastaid tagasi, suvel, siis kui mul oli võimalik veel 4 nädalat järjest puhata. Kõhutasin Palamusel nõuka-aegsel vanal diivanil ja muudkui lugesin ja lugesin...
See on väga hea raamat. Mul on siiamaani selgelt meeles see tunne, mis "Sinuhe" lugemisel tekkis - vähe on raamatuid, mille sisse minnes tajud teravalt kirjeldatud ajastu meeleolu ning elad tegelastele kogu hingest kaasa.
Too tsitaat jäi mulle hiljuti silma kellegi blogi postitust lugedes, kus oli  juttu "Sinuhest." 
Arvestades minu viimaste nädalate mõtteid puudutas see lause mind sügavalt. Võtsin seda kui järjekordset märki ja kinnitust sisetundele, et olen/oleme õigel teel. 


Arusaamine, et midagi on meite elus vaja kardinaalselt muuta jõudis kohale augustis 2015. Minul süvenes ummikus-olemise tunne, nii mõnigi teema häiris piisavalt palju, et hakata mõtlema muutustele. Soiguda ja halada selle üle, et midagi ei muutu on ju lihtne. Muutuste suunas esimesi samme astuda on aga märksa raskem. 
Rahutus aga aina kasvas ja ärevad mõtted ei andnud rahu. Kuni ühel eriti närvilisel päeval plärtsatasingi välja, et lähme ära! Lähme .. ma ei tea... Kambodžasse! Miks sinna?! Olin hiljuti sattunud lugema seal asuvast eestlaste hotellist, mis käivitas minus hiilgava idee pakkuda endid sinna tööle. Mis se'st, et hotellis töötamise kogemus on null, baaridaami olen mänginud vaid oma kodus (hiljuti õppisin mojito tegemise ära!) ja vooditegemine piirdub enamikel hommikutel vaid padja kohendamise ja teki sirgeks tõmbamisega. 

Andrei tuli loomulikult KOHE mõttega kaasa, mis oli iseenesest muidugi (tema seiklushimulist hinge arvestades) absoluutselt üllatav!:) Ja et tema unistus on külastada Vietnami, siis asi see korra Kambodžast üle piiri hüpata ole!

Ühesõnaga - otsus tehtud. 
Tasapisi oleme hakanud lähedasi teavitama. Reaktsioonid on huvitavad. Nii mõnigi reageeris meie uudisele suure elevuse ja heatahtliku kadedusega ("ohh, kui äge! Nii tahaks ka, aga lapsed/pangalaen/raha-muuks-vaja"). Üks hää sõber aga saatis mu sõna otseses mõttes kenasti p...e (tervitused Kailile!):D. Ma muidugi mõistan tema nördimust - alles kolisin oma vanemad Haljalast ära ja sellega seoses kadus võimalus temaga tihedamini kohtuda. No ja nüüd siis uudis Aasiasse kolimisest.
Sõbrad on sõbrad - nemad saavad aru, elavad kaasa ja väga ei põe. Aga vanemad on teine tera. Minu puhul siis isa eriti. Kuidas sa ütled oma alatasa närveerivale ja pabistavale 83-aastasele isale, et sa lähed nüüd teadmata(?) ajaks Eestist ära. Ei ole kerge ja seepärast ma veel viivitan ning loodan, et ajaga tuleb ka arusaamine, kuidas talle selle uudisega läheneda.

Millal ja kui kauaks?

Sellest juba järgmises postituses.