Enne reisiplaanide tegemist teadsin Kambodžast heal juhul seda, et maa oli veel hiljuti pikitud kodusõjast tingitult maamiinidega; et Angelina adopteeris sealt lapse ja et see asub kuskil Aasias.
Mis miinidesse puutub, siis oht nende otsa komistada pole paraku päris kadunud. Soovitatakse vältida selliseid piirkondi nagu Battambang, Pursat, Banteay Meanchey, Siem Reap ja Kampong Thom, kus mineeritud võivad olla mets, riisipõllud, väikesed
teed kui ka sildade ümbrused. (Ühtlasi soovitab Välisministeerium vältida Prea Viheari templite piirkonda, kus
piirivaidluse tõttu on esinenud Kambodža ja Tai sõjaväeüksuste vahelisi
konflikte.)
Julgustav!
Kodusõda lõppes vaid paar aastat enne minu sündi, 1975.a. Madistati kokku 15 aastat, mille jooksul kaotas elu 600 000 inimest. Sellele järgnes 4 aastat punaste khmeeride võimu Pol Potiga eesotsas, mille tulemuseks olid radikaalsed reformid ja "surmaväljad". Maha löödi kõik, kes oli vähegi kahtlane või tõsiseks ohuks jaburale režiimile. Kuna enamiku tapetutest (1-3 miljonit) moodustas intelligents, siis pidavat rahva hari(t)dustase tänapäeval olema pehmelt öeldes kehvapoolne.
Riik on pindalalt suht väike - 181 040 km², aga inimesi see-eest päris mitu - ca 14 miljonit.
Räägivad nad seal khmeeri keelt ja enamik on budistid.
Inimesed olevat üldjoontes sõbralikud ja igati armsad. Kui aga ollakse pahased, siis pidavat pahameele väljanäitamine olema äärmiselt ebaviisakas - konfliktide lahendamine käib ikka naeratuste saatel. SEDA (ärritunud olles vapralt naeratada) võtan ma nüüd küll isikliku väljakutsena!
Pahameele vältimiseks oleks hea teada, et paljaste jalgadega ei tasu nende silme all liputada või tooli peal neid demonstreerida, sest jalgu peetakse seal räpasteks. Templisse minnes tuleb põlved ja õlad katta!
Liiklus olevat seal suht kaootiline, aga mis peamine - parempoolne. Samas, ega see teadmine suurt lohuta, üsna tavaline pidavat olema sõita seal kus jumal juhatab, mõnikord ka vasakul pool. Või keset teed. Kõige turvalisem olevat liigelda tuk-tukkidega. Või bussi ja rongiga (ei soovitata), kui kaugemale vaja sõita. EL juhilubadega pole meil seal midagi peale hakata ja seega langeb autorendi võimalus ära. Mitte et väga tahakski. Rolleriga olen elus vaid korra sõitnud - roller jäi terveks ja mina ka, aga kuidagi ebakindel oli olla. Ja teab, kas sealne liiklus nüüd olekski kõige parem koht, kus seda kindlust proovida saavutada...
Ajavahe Eestiga peaks olema +7 tundi.
Vaatamisväärsused
Kui selline seiklus ette võtta, siis läheneks asjale loominguliselt ja mingeid kindlaid plaane - ajatabeleid - marsruute paika ei paneks. Aga on üks koht, kus ma kindlasti tahan ära käia - Angkor ja seal asuv maailma suurim pühakoda - Angkor Wat.
Angkor oli Kambodža pealinn 9.-13. sajandil. Kui pealinn kolis 13. sajandil Phnom Penhi, siis Angkor jäi tühjaks ning kasvas osakeseks džunglist. Elu jäi sisse vaid Angkor Wati templisse, mida kasutasid budistid.
Kujutage nüüd ette - kuskil džungli sügavikus asub inimtühi linn oma võimsa templi kompleksiga, hüljatud sajanditeks. Alles 19. saj. teises pooles, kui keegi prantslane Henri Mouhot linna otsa komistas ja oma reisimärkmed avaldas, jõudis info muistse linna olemasolust ka eurooplasteni.
Kõik, kelle muljeid ma Angkori külaskäigu kohta olen lugenud, on saanud võimsa elamuse.
Toitumine
Eelmisel aastal Barcelonat külastadades sõin õhtusöögiks paellat - mereandidega. Kes mind tunneb, see teab, et mereand pole kohe üldse minu teema. Ükskõik kui hästi see roog ka tehtud ei olnud, pidin suurema osa loovutama siiski Andreile. No ei läinud alla. Ja nüüd ma siin vaikselt unistangi, et äkki SEE reis murrab mu vastumeelsuse mereandide suhtes ja ma õpin neid nautima. Ja kuna mereloomad teatavasti ei sisalda gluteeni, siis oleks see igati teretulnud vaheldus minu uues ja imetabases gluteenivaba menüüs.
Toidud pidavat Kambodžas olema head ja odavad. Väidetavalt olla sealsed puuviljad hoopis teise maitsega - mahlased ja küpsed ja igatepidi "õiged". Näiteks meie kaubanduses müüdav mango olevat Aasia mango hale kahvatu vari. Vaatame-maitseme!
