" Miski ei teravda ega vabasta inimese meelt paremini kui pikk reis ilma tähtsate ülesanneteta, kaugenemine vanast ümbrusest ja üksindus."
"Sinuhe" on üks minu elu eredamaid lugemiselamusi. Lugesin seda aastaid tagasi, suvel, siis kui mul oli võimalik veel 4 nädalat järjest puhata. Kõhutasin Palamusel nõuka-aegsel vanal diivanil ja muudkui lugesin ja lugesin...
See on väga hea raamat. Mul on siiamaani selgelt meeles see tunne, mis "Sinuhe" lugemisel tekkis - vähe on raamatuid, mille sisse minnes tajud teravalt kirjeldatud ajastu meeleolu ning elad tegelastele kogu hingest kaasa.
Too tsitaat jäi mulle hiljuti silma kellegi blogi postitust lugedes, kus oli juttu "Sinuhest."
Arvestades minu viimaste nädalate mõtteid puudutas see lause mind sügavalt. Võtsin seda kui järjekordset märki ja kinnitust sisetundele, et olen/oleme õigel teel.
Arusaamine, et midagi on meite elus vaja kardinaalselt muuta jõudis kohale augustis 2015. Minul süvenes ummikus-olemise tunne, nii mõnigi teema häiris piisavalt palju, et hakata mõtlema muutustele. Soiguda ja halada selle üle, et midagi ei muutu on ju lihtne. Muutuste suunas esimesi samme astuda on aga märksa raskem.
Rahutus aga aina kasvas ja ärevad mõtted ei andnud rahu. Kuni ühel eriti närvilisel päeval plärtsatasingi välja, et lähme ära! Lähme .. ma ei tea... Kambodžasse! Miks sinna?! Olin hiljuti sattunud lugema seal asuvast eestlaste hotellist, mis käivitas minus hiilgava idee pakkuda endid sinna tööle. Mis se'st, et hotellis töötamise kogemus on null, baaridaami olen mänginud vaid oma kodus (hiljuti õppisin mojito tegemise ära!) ja vooditegemine piirdub enamikel hommikutel vaid padja kohendamise ja teki sirgeks tõmbamisega.
Rahutus aga aina kasvas ja ärevad mõtted ei andnud rahu. Kuni ühel eriti närvilisel päeval plärtsatasingi välja, et lähme ära! Lähme .. ma ei tea... Kambodžasse! Miks sinna?! Olin hiljuti sattunud lugema seal asuvast eestlaste hotellist, mis käivitas minus hiilgava idee pakkuda endid sinna tööle. Mis se'st, et hotellis töötamise kogemus on null, baaridaami olen mänginud vaid oma kodus (hiljuti õppisin mojito tegemise ära!) ja vooditegemine piirdub enamikel hommikutel vaid padja kohendamise ja teki sirgeks tõmbamisega.
Andrei tuli loomulikult KOHE mõttega kaasa, mis oli iseenesest muidugi (tema seiklushimulist hinge arvestades) absoluutselt üllatav!:) Ja et tema unistus on külastada Vietnami, siis asi see korra Kambodžast üle piiri hüpata ole!
Ühesõnaga - otsus tehtud.
Tasapisi oleme hakanud lähedasi teavitama. Reaktsioonid on huvitavad. Nii mõnigi reageeris meie uudisele suure elevuse ja heatahtliku kadedusega ("ohh, kui äge! Nii tahaks ka, aga lapsed/pangalaen/raha-muuks-vaja"). Üks hää sõber aga saatis mu sõna otseses mõttes kenasti p...e (tervitused Kailile!):D. Ma muidugi mõistan tema nördimust - alles kolisin oma vanemad Haljalast ära ja sellega seoses kadus võimalus temaga tihedamini kohtuda. No ja nüüd siis uudis Aasiasse kolimisest.
Sõbrad on sõbrad - nemad saavad aru, elavad kaasa ja väga ei põe. Aga vanemad on teine tera. Minu puhul siis isa eriti. Kuidas sa ütled oma alatasa närveerivale ja pabistavale 83-aastasele isale, et sa lähed nüüd teadmata(?) ajaks Eestist ära. Ei ole kerge ja seepärast ma veel viivitan ning loodan, et ajaga tuleb ka arusaamine, kuidas talle selle uudisega läheneda.
Millal ja kui kauaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar