Äikesetorm!

Jõudsime vihma ka ära oodata!
Nagu ma videos kilkan, siis mul tõesti oli vihma üle hea meel. Ehk lööb kasvõi korragi õhu värskeks.
Eks siin ole ennegi mõnel päeval pilve kiskunud, aga vihma ei kusagil. Nüüd aga tundsin enne sadu rõdul seistes, et väljas on teistmoodi, vihma-eelne lõhn. Tuul oli samuti kahtlaselt tugevaks muutunud. Ja siis ta tuli - kärkides ja välkudes.
See polnud nüüd teab mis tugev äikesetorm, aga piisavalt tülikas, et elektrikatkestusi põhjustada.

https://youtu.be/2inKZRnMW9w

Tea, kas nüüd on siis ametlikult vihmahooaeg alanud.. ? Kui see pisutki õhutemperatuuri alla tõmbab, siis minugipärast! Iga päev on +32-33, päeval ei taha üldse nina välja pista. Üks päev sõitsime rolleriga Pattaya teise otsa, et sealses, puhtamas, rannas käia. Paraku pidime pettuma. Vesi ei olnud just kõige puhtam ega ka õhutemperatuurist palju jahedam. Kui internetti uskuda, siis oli vesi +30! Kes tahab palava ilmaga soojas vannis liguneda?!

Nii me siis veedame enamuse ajast jahedas toas.
Tuba näeb välja selline:
https://youtu.be/4KSh5DHCbBg

Väljas käime ikka ka - kaubanduses, aga enamasti õhtuti, kui on jahedam. Samas, see toas veedetud aeg ei ole lihtsalt aja surnukslöömine, vaid igati teretulnud võimalus tegeleda enda harimisega - Andrei tudeerib peamiselt taime- ja toortoitumist ning mina üritan saavutada kõrgemat taset molutamises☺ Ok, nali naljaks. Aga jah, nagu Fred Jüssigi ütles, molutama peab aeg-ajalt, ja seda ma olen teinud ka. Molutamise käigus olen jõudnud enda sees teatud otsusteni, leidnud vastuse ühele olulisele, mind enne reisi vaevanud küsimusele ja võtnud uuesti käsile mediteerimise.
See on olnud igati kasulik aeg. Aga ootan nüüd juba väga kojulendu. Tahan hakata tegutsema, et leida kodu ja töökoht. Nii palju uusi uksi on avanemas, et ei tea kohe, kuidas oma põnevust ja ootusärevust ohjata😊 Ja muidugi tahan jälle oma inimesi näha.

Siis, kui me "cargo" bussiga Laosesse sõitsime ja meid sealt riigist minema hirmutati

Pealkiri kõlab ehk piiisut dramaatiliselt, aga üldjoontes kujunes asi tõesti sedamoodi, et meid Vietnamist Laosesse sõidutav transpordivahend meenutas rohkem kaubabussi, kuhu juhtumisi oli ka reisijate jaoks mõned istmed paigutatud☺

Pilt on võetud internetist

Kui meie bussi ronisime olid istmete alused, istmete esised, vahekäik ja kottide jaoks mõeldud ülemine riiul igasuguseid kaste ja pakikesi täis topitud. Seljakotid visati kuhugi bussi tahaotsa, sest nende jaoks muud kohta lihtsalt ei olnud - ilmselgelt olid ka kõik bussialused pagasiruumid riisikotte või rollereid või tont-teab-mida täis. Ja ma ei liialda - oma silm oli kord tunnistajaks, kui bussi alla 2 rollerit topiti.
Nii. Sättisime endid põlved krõnksus paika. Üsna ruttu sain aru, et piin on. Vaja jalga sirutada, kasvõi naaatukene. Nihutasin jalgade all olevat kastikest ja nii sain vähemalt ühe jala kuidagimoodi eesoleva istme alla sirgeks ajada. Andreil oli siis veel vahekäigus nii palju ruumi, et tema sai oma koivad sinna sirutada. Siis aga, oh seda rõõmu, tuli rahvast ja pakke juurde. Mina vaatasin, frustreerunult, silmad nagu tõllarattad, et kuhu krt need veel pannakse?! Seal tõesti ei olnud enam ruumi. Aga imedemaa on see Vietnam, ma ütlen😀 Tehti mõne kastiga tšikipriki, võluti kuskilt välja pisikesed punased plastikust titetoolid, need laotati vahekäiku laiali ja voila - istekohti kui palju! Mitte üks virin kohalikelt! Respekt😊
Me olime terve tee kas šokiseisundis või eitus-faasis, aga ühtegi fotot mul paraku näidata ei ole. See oli nii ajuvaba ja sürr kogemus, mida ma loodetavasti mitte kunagi enam kogema ei pea. Ma ei hakka üldse rääkima siin turvanõuetest või klientide mugavusest. Peaasi, et kaup kohale jõuaks!☺
Sõit kestis 8 tundi, sellest tunnike läks (üsna kiirelt ja valutult) piiriületusel. Viisa hinnaks tuli 40 USD.  Bussist väljudes astusime sauna. Tol päeval, ja ka järgmisel oli temperatuur +41. Liig mis liig.
Nii palju kui me seda riiki nägime meenutas see rohkem Ķambodžat kui Vietnami. Kuna tegemist on sisemaaga ja vihma pole seal ammu tulnud, siis oli loodus pigem kollaka kui rohelise varjundiga.
Savannakheti jõudes oli kell 17 ja linn tundus kuidagi kahtlaselt vaikne. Olles kotid hotellis maha pannud ja veidi hinge tõmmanud läksime midagi söögipoolist otsima. Arvaks, et kui on tegemist suuruselt teise linnaga Laoses, siis ei teki restoranide ja kohvikute leidmisega probleeme. Aga tekkis ikka küll. Muudkui tiirutad ja otsid, vahepeal möödusime noortekampadest, kes lärmakalt keset tänavat pidutsesid ja veepritsimisega endid lõbustasid. Mõtlesime, et äkki mingi püha või on neil muidu hea tuju😀 Nagu kohe ka selgus, oli püha jah. Ja mitte väike.
Kui me lõpuks ühe söögikoha leidsime ja seal maandusime, lähenes meile mõne aja pärast eemal lauas istuv kõhukas inglasest vanahärra. See, et ta on inglane, aga elab juba aastaid Jaapanis(!) saime jutu käigus teada. Kuna ta tundus seal olema püsiklient ja sõbralikes suhetes koha perenaisega tuli ta lihtsalt heast tahtest uurima, et kas on meil abi vaja. Kui uurisime, et kas saab siin ehk dollaritega maksta või saame kuskil raha vahetada raputas ta kahetsevalt pead ja ütles, et oi-oi, nii täna kui ka järgnevad 3 päeva on linn välja surnud ja kõik kohad kinni. Ja nii me saimegi teada, et olime Laosesse saabunud kõige ebasobivamal ajal üldse - algamas oli Songkran ehk Uue Aasta festival. See ei ole suur püha mitte ainult Laoses vaid ka Tais. Uus aasta algab 13. aprillil, aga pidustused kestavad veel ka 14. ja 15. aprillil. Wikipedia andmetel külastatakse siis templeid ja viiakse munkadele süüa. Mõningatel juhtudel sooritatakse veevalamise rituaal Buddha kujudele. Vesi puhastab ja uhub ära patud ja halva õnne.
Tänapäeval on sellest pühast kujunenud üks suur veefestival, mis on eriti populaarne noorte seas, kes siis mööduvaid inimesi ja autosid veepüssidest sihivad või ämbri ja kopsikuga ohvreid ootavad. Saime meiegi Tais oma sahmakad kätte.

Aga tagasi inglasest papi juurde. Tema värvikas kirjeldus sellest, mismoodi elu linnas nüüd mitu päeva seisab ja kuskile siit liikuma ei saa ja midagi siin teha ei ole pani meid kukalt kratsima. Ainuke asi, mida seal linnas oleks olnud vaadata - dinosauruste muuseum - oli ka nähtavasti suletud. Lisaks veel see väljakannatamatu kuumus... Otsustasime minna kohe järgmisel päeval edasi Taisse. Olime lootusrikkad, et hoolimata linna halvavatest pühadest ja inglase hirmujuttudest mingid bussid sinna ju ometi sõidavad. Vedas meil! Lausa iga tunni aja tagant sõidavad☺

Savannakheti bussijaam. Selle tunni aja jooksul, mil bussi ootasime nägime vaid kohalikke. Ilmselgelt pole see turistide seas populaarne sihtpunkt.

Mingi kohalik maius. Ei saa mina siinsete "küpsistega" sõbraks...

Ja nii piirduski meie Laose külastus vaid 24 tunniga. Ausalt öeldes on vaim juba pisut väsinud ja Laose jaoks ei oleks nii või teisiti energiat jagunud. Nüüd tahaks vaid ülejäänud päevad ühe koha peal olla, käia ujumas ja lihtsalt ...
vegeteerida.
Peale 14-tunnist bussisõitu jõudsime tagasi Pattayale.

Panen lõppu paar videot, kus on näha, mismoodi Laose noored pidutsevad. Hoiatus! Keerake heaga volüümi nuppu maha☺

https://youtu.be/wfe9ZWbeiN4

https://youtu.be/nbuQ1kZNF9c

Just siis, kui tunned rahu ja kõik on nii zen...

... pääsed napilt liiklusõnnetusest ja saad olema luuüdini häiritud kleepuvatest turumüüjatest😀

Võtsime peale hommikusööki hotellist rattad ja sõtkusime kesklinna turule. Möödusime parasjagu ühest toidukohast, kui mu pilk jäi pidama sealsel reklaamil: pakutakse erinevaid kohalikke hõrgutisi. Kuna me just eelnevalt olime omavahel arutanud, et võiks midagi uut mekkida, siis pärast pisukest kahtlemist hüüdsin eessõitvat Andreid, et ta kinni peaks. Ja just sel hetkel käis mu seljataga laks ja taha vaadates avanes päris ehmatav vaatepilt. Kokku olid põrganud 2 rollerit. Juhtusin pead pöörama just sel hetkel, et näha, kuidas ühe rolleri peal olnud kaks naist selili asfaldile lendasid, roller maandus nende peale. Lähedal olnud turistid tormasid kohe appi. Raske öelda, kui palju nad viga said, aga oma jala peal, küll pisut longates, nad sealt tee pealt minema liipasid. Usun, et tagumisel istmel olnud naise seljakott päästis ta suurematest vigastustest. Mis teise osapoolega juhtus jäigi segaseks. Kohalike reaktsioonist võis arvata, et tüüp põgenes. See vaatepilt jäi terveks päevaks kummitama... Ja mõte, et oleks ma reklaami peale kohe seisma jäänud, oleksin ehk sattunud täpselt nende kahe rolleri vahele. Huh...

Aga räägime ilusast ja mõnusast.
Peatume hetkel linnakeses, mil nimeks üks kena eestikeelne sõna - Hoi An☺

Tere tulemast Hoi Ani!

See on umbes Tartu suurune linnake, kus on olemas sarnaselt Tartule jõgi ja vanalinn, mis on võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Vanalinn on väike ja omamoodi armas ning mis eriti mónus - see on mõeldud vaid jalakäijatele ja jalgratturitele. Seega on seal ootamatult vaikne. Ja selles vaikuses on midagi sürreaalset. Eriti teravalt tajusin seda päevasel ajal, kui tänavad ei olnud veel turistidest ummistunud. Tundus justkui, et need vähesedki turistid, kes seal ringi jalutasid tajusid sama - kõneldi summutatud hääletoonil justkui kartes häirida sajanditevanuste tänavate kohal ringihõljuvat vanalinna-vaimu☺ Ma ei tea, kas seal kummitab, aga sealsed majad panevad küll fantaasia tööle ja hakkad tõsiselt kahtlema, et kas üleval aknas vilksatav kuju oli lihast ja luust inimene või tegelane teispoolsusest.
Seekord on olemine mõlemal kuidagi nii rahulik, et ei viitsi eriti piltigi teha. Ja seepärast ei olegi vanalinnast muud näidata kui ühte vana katusega silda, mis ehitati jaapanlaste pool 16. saj. lõpus. Silla konstruktsioon tehti piisavalt tugev, et maavärinatele vastu pidada.

Muideks, Hoi An pidavat tähendama "rahulikku kohtumispaika" ja seda ta tõesti on. Esimest korda reisi jooksul tunnen ennast tõeliselt rahulikuna, see on selline lihtsalt-kulgen seisund, mida küll tänased turumüüjad suutsid pisut kõigutada, aga saime ka sellest ruttu üle.

Suur osa rahutunde tekitamisel on hotellil, kus me hetkel peatume. See oli meil juhuslik, aga väga hea leid.
Koha nimi on Herbal Tea Homestay ja nagu nimigi ütleb, siis on tegemist nö kodumajutuselaadse hotelliga, kus õhtuti pakutakse maitsvat ingveriteed ja kõrvale küpsisenäksi. Kui meile esimesel õhtul tee tuppa toodi (et meil ikka hea uni tuleks!), siis pidin härdusest vaat et nutma hakkama. See oli nii armas žest.

See roheline tarretiselaadne asi toodi meile hotellituppa eile õhtul. Taldrikul olevad junnid, mis olid algselt keeratud banaanilehe sisse, ostis Andrei turult.  Mina neid ei proovinud, sest tarretis pole minu teema, Andrei kommentaar on: suht mõttetu asi😊

Hotelli pidav abielupaar on ääretult abivalmis ja nende püüdlikkus on muljetavaldav. Kõik on puhas, korras, siin on vaikne ja üsna privaatne. Tube on vaid 7, seega piisavalt väike ja hubane. Akende all õues on katusealune laudade ja toolidega, kus pakutakse maitsvat hommikusööki. 3 dollari eest saab ühe sooja roa ja joogi ning magustoiduks pakutakse puuvilja. Esimesel hommikul toodi lauale tasuta ananassipannkook, et Andrei oma suppi oodates nälga ei sureks☺
Hotellis töötab üks Vietnami neiu nimega Nguyen, kelle inglise keele oskus on piisavalt hea, et temaga pikemalt juttu puhuda. Vahva ja jutukas neiu. Rääkis, et käib ühe austraallase juures inglise keele tundides ja tundub, et sellest on palju kasu olnud. Inglise keele hääldus on tal kindlasti parim, mida ma seni ühe vietnamlase suust olen kuulnud.
Uurisime pisut siinse elu-olu kohta. Nagu nõuka ajal - tööl ja koolis käiakse esmaspäevast laupäevani. Koolilapsed kannavad punaseid kaelarätte ja nii nagu eesti noortel on vene keelega on neil sama inglise keelega - õpitakse maast madalast, aga kooli lõpetades ei osata seda peaaegu et üldse, sest puudub praktika.

Kliima on siin pisut mahedam ja merevesi jahedam. Lausa nii jahe, et mina jätsin seekord supluse vahele. Õhtul rolleri või rattaga kimades võiks täitsa juba üks pikemate käistega jakk peal olla.

Tiirutasime pisut ka väljaspool linna ringi, et näha, kuidas ümbruskonna külades elatakse.

Peamiselt tegeletakse siin riisi ja erinevate aedviljade kasvatamisega. Nägime ära ka durianipuu, mille viljad kasvavad inimpeasuuruseks.

Väisasime ka üht küla lasteaeda. Andrei, äsja kohaliku naise abiga õppinud ära vietnamikeelse "tere" otsustas kohe minna õpitut praktiseerima. Lasteaeda. Astus siis uljalt uksest sisse ja hõiskas kõlaval häälel parasjagu mänguga hõivatud lastele "xin chao" (hääldus: sin tšao). Ja oh seda rõõmu ja elevust, kui lastele jõudis kohale, et võõras valge onu räägib nende keelt! Seda vaatepilti ei unusta me kunagi, kui pisikesed naerunäod kõik korraga meile lehvitasid ja "xin chao" vastu hõiskasid. Sama innukalt saadeti meid ka ära karjudes püüdlikult vietnami keeles "head aega". Vahvad põnnid olid☺

Lasteaeda ümbritsev aed. Koos sirbi ja vasaraga😊

Palju on kiidetud Vietnami tänavatoitu, mille proovimisega oleme seni suht tagasihoidlikud olnud. Kuna meie aeg siin riigis hakkab otsa saama ja tahaks ikka üht-teist proovida, siis otsustasime julguse kokku võtta ja saatusele vapralt vastu astuda. Mõtlesime alustada suurelt:

Aga et suur tükk ajab suu lõhki, siis jätsime notsu seekord vahele ja otsustasime midagi... väiksemat proovida.
Andreile meeldib tihtipeale söömist alustada magusaga, seega võtsime mangokooginimelise maiuse, mis oma pisut pähklimaitselise sisuga oli päris mõnus amps.

Banh to ehk google tõlke järgi "nest cake". Ega me täpselt ei tea, mis asi see on. Banaanilehtedest pesa sisse on peidetud mingi aurutatud või keedetud möks. Maitseb igatahes magusalt, natuke meenutab leivasuppi.

White rose ehk valge roos. Riisipelmeen, kus täidiseks on krevett. Omapärane...

Wonton. Võrdleks seda ehk tacoga...? Riisipaber on mõnusalt krõbedaks küpsetatud ning täidis koosneb erinevatest aedviljadest ja lihast, mis on vürtsika kastmega üle valatud. Nämma!

Siin sai meie julgus otsa. Tops, mida tädi käes hoiab topiti erinevaid asju täis - oli maisi, kookost, ube ja igasugu muud erinevat möksi. Kõigele lisaks visati otsa jääkuubikud. Ühesõnaga see oli isegi Andrei jaoks liiga veider kooslus☺

Oli veel üks toit, mida tädikesed tänavanurgal küpsetasid. Koosnes see maguskartulist ja kookosest ja... midagi oli vist veel. Vat see mulle maitses. Kahjuks ei taibanud pilti teha. Välja nägi nagu kartulikotlett.

Mis on saanud minu gluteenivabast dieedist? Löön silmad häbenedes maha ja tunnistan, et olen pattu teinud. Aga no öelge, mis puhkus see on ilma pannkookideta?! Ühtlasi olen pikkadel bussisõitudel krõbistanud nisujahust soolaseid küpsiseid ja näksinud saia, mis serveeritakse alati koos omletiga. Ja huvitaval kombel on jäänud kõhuvalud tulemata. Ka näonahk on justkui paremaks läinud, aga selle panen päikesele "süüks". Võibolla ongi ilusa naha saladus hoopiski D-vitamiin, mida eestlastel teatavasti isegi suvel jääb väheks.

Homme liigume edasi 145 km kaugusele Hue linna, kust algab meie retk tagasi Taimaale. Enne aga on vaja Laose nimeline takistusriba läbida. Seda, kas viibime seal riigis vaid paar päeva või nädala näitab aeg☺

Esimesed muljed Vietnamist

Vietnami Sotsialistliku Vabariigi endisesse pealinna Ho Chi Minhi jõudsime peale 12-tunnist bussisõitu, mis möödus imeilusat maastikku imetledes, pisut tukastades, raamatut lugedes ja filme vaadates. Sõit oli tänu nn ööbussis olevatele lamamistoolidele igati mugavaks tehtud.

Mõnus oli jalad välja sirutada ja laiutada. Vähem mõnusam oli bussijuhi tõmblevat ja kohati suisa ohtlikku sõidustiili jälgida. Möödasõidu alustamised siis, kui ilmselgelt on näha vastutulev rekka tekitasid mul südamerütmihäireid ja küünejälgi peopesas☺ Bussijuhi enda jaoks oli see kõik kindlasti täiesti igapäevane ja loomulik ning minu paanika oleks talle olnud lihtsalt tobe ja arusaamatu. Kõik ju sõidavad nii! Oeh, järgmine bussisõit toimugu pimedas - siis vähemalt ei näe, kuidas me rekka eest viimasel minutil eemale põikame.

Ho Chi Minh (endine Saigon) on oma rohkem kui 7 miljoni elanikuga Vietnami suurim linn. Kliima on siin õnneks leebem kui Kambodžas. Kui Siem Riepis jõime vett liitrite kaupa ja nahk oli pidevalt higist märg, siis siin piirdume vaid mõne lonksuga terve päeva jooksul.
Esimene õhtu möödus meil majutust otsides. Kord ei sobinud hind, siis jälle ilma aknata tuba. Lõpuks, minu ahastamise peale (vaene Andrei!) jäime pidama hotelli, mis esmapilgul tekitas soovi otsinguid jätkata. Sest lina oli auklik ja kulunud, põrandal vedeles surnud tarakan(?) ja raha taheti ka selle eest ülekohtuselt palju. Aga kell oli palju ja väsinud jne. Siiski, nii palju bravuuri mul veel oli, et minna ja nõuda uus ja aukudeta lina. Selle ma ka sain. Ma võin küll pirtsperse olla ja viriseda ning samas mitte midagi ette võtta, et olukorda parandada, aga see oli liig mis liig. Mis mõttes sa pakud uhkelt oma suurimat tuba, kus voodilt vaatab vastu aukudega lina?! Niimoodi siis müüdki oma hotelli, koos tarakani laibaga?? 😀
Üldse on see huvitav, kuidas siin häbenemata pakutakse tube, kus linad on juba kaugelt vaadates plekilised ja õhk toas kopitanud. Aga ju väljendab see siin, sarnaselt Kambodžale, samasugust pohhuistlikku suhtumist kõigesse...
Teistega arvestamine ei ole siin kombeks. Ei liikluses, ei looduses ega ka suhtumises naabritesse teistes hotellitubades. Ärkasime täna hommikul 6.45 kisa ja uste paugutamise peale. See oli sama seltskond, kellel ma palusin eile hilisõhtul hääletooni vaiksemaks keerata. Nimelt, kõrval tubades peatub üks kohalikest turistidest koosnev seltskond, kes terve õhtu suhtlesid (loe: kisasid) teineteisega läbi avatud uste. Alalõpmata piiksus neil mingil põhjusel uksekaardisüsteem kuni tööle hakkas alarm. Hommikul algas see sama tramburai... See oli nüüd siis see koht, kus mul oli võimalus ennast proovile panna ja naeratades-mediteerides olukorrast üle olla. Khm, kukkusin läbi...😕

Ho Chi Minhis veetsime 4 päeva. Jalutasime linnas ringi, tutvusime kohalike turgudega, maitsesime erinevaid roogasid ja tegelesime lihtsalt suuremat sorti molutamisega. Otsustasime mitte külastada erinevaid sõjamuuseumeid, sõdurite kaevatud tunneleid, tapavälju ja muid sedalaadi vaatamisväärsusi. Nii raske ja negatiivse hõnguga objekte lihtsalt ei taha kogeda. Olen nii Kambodža kui Vietnami inimeste kannatustest lugenud erinevaid artikleid, näinud fotodele jäädvustunud koledusi ning sellest piisas.
Kui Kambodžas võis tänavapildis kohata miinile astunud kerjavaid jäsemeta inimesi, siis Ho Chi Minhis jäid silma väärarenguga noored. Teatavasti kasutas USA Vietnami sõjas kemikaale, mis kahjustasid looteid ning põhjustasid geneetilisi mutatsioone.
Samas, inimesed tunduvad siin olema sõbralikumad, naeratatakse rohkem ja nende olekus ei ole ehk sellist... raskemeelsust nagu võis tajuda Kambodžas. Võib-olla on kambodžalastel Pol Poti režiimi poolt sooritatud jubedused oma rahva vastu veel liiga selgelt meeles... Kas hirm võib geneetiliselt mõjutada järeltulevaid põlvi...?

Keset suurlinna liiklusmöllu: https://youtu.be/4ny92DjZQzE

Loodus on Vietnamis ilus ja mitmekesine. Teel Ho Chi Minhist rannikulinna Nha Trangi vilksatasid bussiaknast palmisalud ja põllud, taamal kõrguvad mäed ja türkiissinine meri. Viimased kilomeetrid möödusid mööda mäekülge sõites - vasakul kõrgumas kaljud ja paremal all ookean valgete liivarandadega. See on üks ilusamaid teid, mida minu silmad on näinud. Miljoni euro vaated!☺
Esimesel päeval ujuma minnes üllatasid meid majakõrgused lained. No ok, olid pisut väiksemad. Aga siiski piisavalt suured ja võimsad, et sind laine sees tsentrifuugides ringi loopida. Too hetk kui monstrumlaine mind tabas ja ma ennast abitult jalad taeva poole veepöörises avastasin hirmutas ikka pisut ära küll. Suure ähmiga neelasin rohkelt soolast merevett ja pidasin targemaks ruttu veest välja roomata. Andrei naeris ja möllas edasi. Mina hoidsin madalat profiili☺

Lainetemöll:
https://youtu.be/s6Zdz2QOlos

Ahjaa, Nha Trangi on vallutanud venelased. Isegi Tais Pattayal ei näinud me sellist vene turistide invasiooni kui siin. Ma ei liialda, kui ütlen, et julgelt 80% turistidest on venelased. Menüüd, reklaamid, pakenditel olevad kirjad - kõik on venekeelsed. Ka teenindajad pöörduvad meie poole alati vene keeles ja see on nüüdseks (oleme siin 4ndat päeva) hakanud juba pisut ärritavalt mõjuma. Isegi Andrei tunneb ennast puudutatuna. Minule igatahes tuli nostalgia pääle, kui meenus ligi 30-ne aasta tagune reis Musta mere äärde, kus ma ka muideks kangelaslikult suurte lainetega võitlesin ja kus ema sõbranna mind uppumissurmast päästis☺

Kui aga liikuda paar kvartalit edasi on olukord teine ja vene keelt ei kohta kuskil. Siin on võimalus näha ehedat kohalikku linnaelu oma tänavatoitude ja karaokebaaridega.

Sattusime restorani, kus 10 dollari eest sai süüa nii palju kui kõhtu mahtus. Valik oli suur - mitu sorti merikarpe, kala, lihavardaid, aedvilju ja palju muud huvitavat. Magustoiduks puuviljad ja jäätis. Laua kõrvale pandi grill püsti ja mis muud kui asu vaaritama. Veetsime seal naudiskledes 2 imemaitsvat tundi. Pidin Andrei väevõimuga eemale kiskuma. Vaeseke oleks muidu järgmise päeva toidukoomas veetnud.

Siin läks ka minu merekarpide süütus. Need olid teatud kastmega päris maitsvad, aga gastronoomiline ekstaas jäi kogemata☺

Plaanisin panna siia veel mõned meeleolukad fotod ja videod, aga et wifi ei taha täna enam üldse koostööd teha, siis jääb ära.

Liigume varsti edasi põhja poole. Kuhu täpsemalt? Veel ei tea. Ikka päev korraga☺

Ühtlasi soovin isale veel kord palju õnne sünnipäevaks!
Kuulmiseni!