Mõnus oli jalad välja sirutada ja laiutada. Vähem mõnusam oli bussijuhi tõmblevat ja kohati suisa ohtlikku sõidustiili jälgida. Möödasõidu alustamised siis, kui ilmselgelt on näha vastutulev rekka tekitasid mul südamerütmihäireid ja küünejälgi peopesas☺ Bussijuhi enda jaoks oli see kõik kindlasti täiesti igapäevane ja loomulik ning minu paanika oleks talle olnud lihtsalt tobe ja arusaamatu. Kõik ju sõidavad nii! Oeh, järgmine bussisõit toimugu pimedas - siis vähemalt ei näe, kuidas me rekka eest viimasel minutil eemale põikame.
Ho Chi Minh (endine Saigon) on oma rohkem kui 7 miljoni elanikuga Vietnami suurim linn. Kliima on siin õnneks leebem kui Kambodžas. Kui Siem Riepis jõime vett liitrite kaupa ja nahk oli pidevalt higist märg, siis siin piirdume vaid mõne lonksuga terve päeva jooksul.
Esimene õhtu möödus meil majutust otsides. Kord ei sobinud hind, siis jälle ilma aknata tuba. Lõpuks, minu ahastamise peale (vaene Andrei!) jäime pidama hotelli, mis esmapilgul tekitas soovi otsinguid jätkata. Sest lina oli auklik ja kulunud, põrandal vedeles surnud tarakan(?) ja raha taheti ka selle eest ülekohtuselt palju. Aga kell oli palju ja väsinud jne. Siiski, nii palju bravuuri mul veel oli, et minna ja nõuda uus ja aukudeta lina. Selle ma ka sain. Ma võin küll pirtsperse olla ja viriseda ning samas mitte midagi ette võtta, et olukorda parandada, aga see oli liig mis liig. Mis mõttes sa pakud uhkelt oma suurimat tuba, kus voodilt vaatab vastu aukudega lina?! Niimoodi siis müüdki oma hotelli, koos tarakani laibaga?? 😀
Üldse on see huvitav, kuidas siin häbenemata pakutakse tube, kus linad on juba kaugelt vaadates plekilised ja õhk toas kopitanud. Aga ju väljendab see siin, sarnaselt Kambodžale, samasugust pohhuistlikku suhtumist kõigesse...
Teistega arvestamine ei ole siin kombeks. Ei liikluses, ei looduses ega ka suhtumises naabritesse teistes hotellitubades. Ärkasime täna hommikul 6.45 kisa ja uste paugutamise peale. See oli sama seltskond, kellel ma palusin eile hilisõhtul hääletooni vaiksemaks keerata. Nimelt, kõrval tubades peatub üks kohalikest turistidest koosnev seltskond, kes terve õhtu suhtlesid (loe: kisasid) teineteisega läbi avatud uste. Alalõpmata piiksus neil mingil põhjusel uksekaardisüsteem kuni tööle hakkas alarm. Hommikul algas see sama tramburai... See oli nüüd siis see koht, kus mul oli võimalus ennast proovile panna ja naeratades-mediteerides olukorrast üle olla. Khm, kukkusin läbi...😕
Ho Chi Minhis veetsime 4 päeva. Jalutasime linnas ringi, tutvusime kohalike turgudega, maitsesime erinevaid roogasid ja tegelesime lihtsalt suuremat sorti molutamisega. Otsustasime mitte külastada erinevaid sõjamuuseumeid, sõdurite kaevatud tunneleid, tapavälju ja muid sedalaadi vaatamisväärsusi. Nii raske ja negatiivse hõnguga objekte lihtsalt ei taha kogeda. Olen nii Kambodža kui Vietnami inimeste kannatustest lugenud erinevaid artikleid, näinud fotodele jäädvustunud koledusi ning sellest piisas.
Kui Kambodžas võis tänavapildis kohata miinile astunud kerjavaid jäsemeta inimesi, siis Ho Chi Minhis jäid silma väärarenguga noored. Teatavasti kasutas USA Vietnami sõjas kemikaale, mis kahjustasid looteid ning põhjustasid geneetilisi mutatsioone.
Samas, inimesed tunduvad siin olema sõbralikumad, naeratatakse rohkem ja nende olekus ei ole ehk sellist... raskemeelsust nagu võis tajuda Kambodžas. Võib-olla on kambodžalastel Pol Poti režiimi poolt sooritatud jubedused oma rahva vastu veel liiga selgelt meeles... Kas hirm võib geneetiliselt mõjutada järeltulevaid põlvi...?
Keset suurlinna liiklusmöllu: https://youtu.be/4ny92DjZQzE
Loodus on Vietnamis ilus ja mitmekesine. Teel Ho Chi Minhist rannikulinna Nha Trangi vilksatasid bussiaknast palmisalud ja põllud, taamal kõrguvad mäed ja türkiissinine meri. Viimased kilomeetrid möödusid mööda mäekülge sõites - vasakul kõrgumas kaljud ja paremal all ookean valgete liivarandadega. See on üks ilusamaid teid, mida minu silmad on näinud. Miljoni euro vaated!☺
Esimesel päeval ujuma minnes üllatasid meid majakõrgused lained. No ok, olid pisut väiksemad. Aga siiski piisavalt suured ja võimsad, et sind laine sees tsentrifuugides ringi loopida. Too hetk kui monstrumlaine mind tabas ja ma ennast abitult jalad taeva poole veepöörises avastasin hirmutas ikka pisut ära küll. Suure ähmiga neelasin rohkelt soolast merevett ja pidasin targemaks ruttu veest välja roomata. Andrei naeris ja möllas edasi. Mina hoidsin madalat profiili☺
Lainetemöll:
https://youtu.be/s6Zdz2QOlos
Ahjaa, Nha Trangi on vallutanud venelased. Isegi Tais Pattayal ei näinud me sellist vene turistide invasiooni kui siin. Ma ei liialda, kui ütlen, et julgelt 80% turistidest on venelased. Menüüd, reklaamid, pakenditel olevad kirjad - kõik on venekeelsed. Ka teenindajad pöörduvad meie poole alati vene keeles ja see on nüüdseks (oleme siin 4ndat päeva) hakanud juba pisut ärritavalt mõjuma. Isegi Andrei tunneb ennast puudutatuna. Minule igatahes tuli nostalgia pääle, kui meenus ligi 30-ne aasta tagune reis Musta mere äärde, kus ma ka muideks kangelaslikult suurte lainetega võitlesin ja kus ema sõbranna mind uppumissurmast päästis☺
Kui aga liikuda paar kvartalit edasi on olukord teine ja vene keelt ei kohta kuskil. Siin on võimalus näha ehedat kohalikku linnaelu oma tänavatoitude ja karaokebaaridega.
 |
| Sattusime restorani, kus 10 dollari eest sai süüa nii palju kui kõhtu mahtus. Valik oli suur - mitu sorti merikarpe, kala, lihavardaid, aedvilju ja palju muud huvitavat. Magustoiduks puuviljad ja jäätis. Laua kõrvale pandi grill püsti ja mis muud kui asu vaaritama. Veetsime seal naudiskledes 2 imemaitsvat tundi. Pidin Andrei väevõimuga eemale kiskuma. Vaeseke oleks muidu järgmise päeva toidukoomas veetnud. |
 |
| Siin läks ka minu merekarpide süütus. Need olid teatud kastmega päris maitsvad, aga gastronoomiline ekstaas jäi kogemata☺ |
Plaanisin panna siia veel mõned meeleolukad fotod ja videod, aga et wifi ei taha täna enam üldse koostööd teha, siis jääb ära.
Liigume varsti edasi põhja poole. Kuhu täpsemalt? Veel ei tea. Ikka päev korraga☺
Ühtlasi soovin isale veel kord palju õnne sünnipäevaks!
Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar