Just siis, kui tunned rahu ja kõik on nii zen...

... pääsed napilt liiklusõnnetusest ja saad olema luuüdini häiritud kleepuvatest turumüüjatest😀

Võtsime peale hommikusööki hotellist rattad ja sõtkusime kesklinna turule. Möödusime parasjagu ühest toidukohast, kui mu pilk jäi pidama sealsel reklaamil: pakutakse erinevaid kohalikke hõrgutisi. Kuna me just eelnevalt olime omavahel arutanud, et võiks midagi uut mekkida, siis pärast pisukest kahtlemist hüüdsin eessõitvat Andreid, et ta kinni peaks. Ja just sel hetkel käis mu seljataga laks ja taha vaadates avanes päris ehmatav vaatepilt. Kokku olid põrganud 2 rollerit. Juhtusin pead pöörama just sel hetkel, et näha, kuidas ühe rolleri peal olnud kaks naist selili asfaldile lendasid, roller maandus nende peale. Lähedal olnud turistid tormasid kohe appi. Raske öelda, kui palju nad viga said, aga oma jala peal, küll pisut longates, nad sealt tee pealt minema liipasid. Usun, et tagumisel istmel olnud naise seljakott päästis ta suurematest vigastustest. Mis teise osapoolega juhtus jäigi segaseks. Kohalike reaktsioonist võis arvata, et tüüp põgenes. See vaatepilt jäi terveks päevaks kummitama... Ja mõte, et oleks ma reklaami peale kohe seisma jäänud, oleksin ehk sattunud täpselt nende kahe rolleri vahele. Huh...

Aga räägime ilusast ja mõnusast.
Peatume hetkel linnakeses, mil nimeks üks kena eestikeelne sõna - Hoi An☺

Tere tulemast Hoi Ani!

See on umbes Tartu suurune linnake, kus on olemas sarnaselt Tartule jõgi ja vanalinn, mis on võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Vanalinn on väike ja omamoodi armas ning mis eriti mónus - see on mõeldud vaid jalakäijatele ja jalgratturitele. Seega on seal ootamatult vaikne. Ja selles vaikuses on midagi sürreaalset. Eriti teravalt tajusin seda päevasel ajal, kui tänavad ei olnud veel turistidest ummistunud. Tundus justkui, et need vähesedki turistid, kes seal ringi jalutasid tajusid sama - kõneldi summutatud hääletoonil justkui kartes häirida sajanditevanuste tänavate kohal ringihõljuvat vanalinna-vaimu☺ Ma ei tea, kas seal kummitab, aga sealsed majad panevad küll fantaasia tööle ja hakkad tõsiselt kahtlema, et kas üleval aknas vilksatav kuju oli lihast ja luust inimene või tegelane teispoolsusest.
Seekord on olemine mõlemal kuidagi nii rahulik, et ei viitsi eriti piltigi teha. Ja seepärast ei olegi vanalinnast muud näidata kui ühte vana katusega silda, mis ehitati jaapanlaste pool 16. saj. lõpus. Silla konstruktsioon tehti piisavalt tugev, et maavärinatele vastu pidada.

Muideks, Hoi An pidavat tähendama "rahulikku kohtumispaika" ja seda ta tõesti on. Esimest korda reisi jooksul tunnen ennast tõeliselt rahulikuna, see on selline lihtsalt-kulgen seisund, mida küll tänased turumüüjad suutsid pisut kõigutada, aga saime ka sellest ruttu üle.

Suur osa rahutunde tekitamisel on hotellil, kus me hetkel peatume. See oli meil juhuslik, aga väga hea leid.
Koha nimi on Herbal Tea Homestay ja nagu nimigi ütleb, siis on tegemist nö kodumajutuselaadse hotelliga, kus õhtuti pakutakse maitsvat ingveriteed ja kõrvale küpsisenäksi. Kui meile esimesel õhtul tee tuppa toodi (et meil ikka hea uni tuleks!), siis pidin härdusest vaat et nutma hakkama. See oli nii armas žest.

See roheline tarretiselaadne asi toodi meile hotellituppa eile õhtul. Taldrikul olevad junnid, mis olid algselt keeratud banaanilehe sisse, ostis Andrei turult.  Mina neid ei proovinud, sest tarretis pole minu teema, Andrei kommentaar on: suht mõttetu asi😊

Hotelli pidav abielupaar on ääretult abivalmis ja nende püüdlikkus on muljetavaldav. Kõik on puhas, korras, siin on vaikne ja üsna privaatne. Tube on vaid 7, seega piisavalt väike ja hubane. Akende all õues on katusealune laudade ja toolidega, kus pakutakse maitsvat hommikusööki. 3 dollari eest saab ühe sooja roa ja joogi ning magustoiduks pakutakse puuvilja. Esimesel hommikul toodi lauale tasuta ananassipannkook, et Andrei oma suppi oodates nälga ei sureks☺
Hotellis töötab üks Vietnami neiu nimega Nguyen, kelle inglise keele oskus on piisavalt hea, et temaga pikemalt juttu puhuda. Vahva ja jutukas neiu. Rääkis, et käib ühe austraallase juures inglise keele tundides ja tundub, et sellest on palju kasu olnud. Inglise keele hääldus on tal kindlasti parim, mida ma seni ühe vietnamlase suust olen kuulnud.
Uurisime pisut siinse elu-olu kohta. Nagu nõuka ajal - tööl ja koolis käiakse esmaspäevast laupäevani. Koolilapsed kannavad punaseid kaelarätte ja nii nagu eesti noortel on vene keelega on neil sama inglise keelega - õpitakse maast madalast, aga kooli lõpetades ei osata seda peaaegu et üldse, sest puudub praktika.

Kliima on siin pisut mahedam ja merevesi jahedam. Lausa nii jahe, et mina jätsin seekord supluse vahele. Õhtul rolleri või rattaga kimades võiks täitsa juba üks pikemate käistega jakk peal olla.

Tiirutasime pisut ka väljaspool linna ringi, et näha, kuidas ümbruskonna külades elatakse.

Peamiselt tegeletakse siin riisi ja erinevate aedviljade kasvatamisega. Nägime ära ka durianipuu, mille viljad kasvavad inimpeasuuruseks.

Väisasime ka üht küla lasteaeda. Andrei, äsja kohaliku naise abiga õppinud ära vietnamikeelse "tere" otsustas kohe minna õpitut praktiseerima. Lasteaeda. Astus siis uljalt uksest sisse ja hõiskas kõlaval häälel parasjagu mänguga hõivatud lastele "xin chao" (hääldus: sin tšao). Ja oh seda rõõmu ja elevust, kui lastele jõudis kohale, et võõras valge onu räägib nende keelt! Seda vaatepilti ei unusta me kunagi, kui pisikesed naerunäod kõik korraga meile lehvitasid ja "xin chao" vastu hõiskasid. Sama innukalt saadeti meid ka ära karjudes püüdlikult vietnami keeles "head aega". Vahvad põnnid olid☺

Lasteaeda ümbritsev aed. Koos sirbi ja vasaraga😊

Palju on kiidetud Vietnami tänavatoitu, mille proovimisega oleme seni suht tagasihoidlikud olnud. Kuna meie aeg siin riigis hakkab otsa saama ja tahaks ikka üht-teist proovida, siis otsustasime julguse kokku võtta ja saatusele vapralt vastu astuda. Mõtlesime alustada suurelt:

Aga et suur tükk ajab suu lõhki, siis jätsime notsu seekord vahele ja otsustasime midagi... väiksemat proovida.
Andreile meeldib tihtipeale söömist alustada magusaga, seega võtsime mangokooginimelise maiuse, mis oma pisut pähklimaitselise sisuga oli päris mõnus amps.

Banh to ehk google tõlke järgi "nest cake". Ega me täpselt ei tea, mis asi see on. Banaanilehtedest pesa sisse on peidetud mingi aurutatud või keedetud möks. Maitseb igatahes magusalt, natuke meenutab leivasuppi.

White rose ehk valge roos. Riisipelmeen, kus täidiseks on krevett. Omapärane...

Wonton. Võrdleks seda ehk tacoga...? Riisipaber on mõnusalt krõbedaks küpsetatud ning täidis koosneb erinevatest aedviljadest ja lihast, mis on vürtsika kastmega üle valatud. Nämma!

Siin sai meie julgus otsa. Tops, mida tädi käes hoiab topiti erinevaid asju täis - oli maisi, kookost, ube ja igasugu muud erinevat möksi. Kõigele lisaks visati otsa jääkuubikud. Ühesõnaga see oli isegi Andrei jaoks liiga veider kooslus☺

Oli veel üks toit, mida tädikesed tänavanurgal küpsetasid. Koosnes see maguskartulist ja kookosest ja... midagi oli vist veel. Vat see mulle maitses. Kahjuks ei taibanud pilti teha. Välja nägi nagu kartulikotlett.

Mis on saanud minu gluteenivabast dieedist? Löön silmad häbenedes maha ja tunnistan, et olen pattu teinud. Aga no öelge, mis puhkus see on ilma pannkookideta?! Ühtlasi olen pikkadel bussisõitudel krõbistanud nisujahust soolaseid küpsiseid ja näksinud saia, mis serveeritakse alati koos omletiga. Ja huvitaval kombel on jäänud kõhuvalud tulemata. Ka näonahk on justkui paremaks läinud, aga selle panen päikesele "süüks". Võibolla ongi ilusa naha saladus hoopiski D-vitamiin, mida eestlastel teatavasti isegi suvel jääb väheks.

Homme liigume edasi 145 km kaugusele Hue linna, kust algab meie retk tagasi Taimaale. Enne aga on vaja Laose nimeline takistusriba läbida. Seda, kas viibime seal riigis vaid paar päeva või nädala näitab aeg☺