Seljakotiga Aasias: Tule saarele sa...

Esimene öö Koh Rong Sanloemi saarel möödus kergemalt kui arvasin. Moskiitovõrk täitis igati oma eesmärki ja tänu sellele oli uni hea ja rahulik. Vastu hommikut läks küll olemine üsna lämbeks, aga külm dušš mõjus karastavalt. Nimelt oli seal majakeses vaid külmaveekraan niivõrd külma veega, et minu võttis ikka oigama ja keksima.
Tualett oli majas sees, korraliku wc potiga, aga toimis kuivkäimla põhimõttel. Poti kõrval oli suur veepaak kopsikuga vee peale valamiseks.
Kuna elamine saarel on kallis, siis ei raatsinud uhket bangalot võtta ja leppisime pisut tagasihoidlikuma hütikesega, mis sisekujunduselt väga ei hiilanud.

Toas oli vaid suur voodi ja väike öökapike ning mõned naelad riiete riputamiseks.
Ei mingit konditsioneeri ega ventilaatorit.
Ja seda kõike 35 USD eest, mis oli isegi hästi saadud. Üldjuhul on hinnad 40-60 USD vahel.

Koh Rong Sanloem on oma 24 ruutkilomeetriga üsna pisike saar. Sihanoukville'ist asub ca 25 km kaugusel. Meie valisime sinnasaamiseks 25 USD per nägu paketi, mis sisaldas edasi- tagasi sõitu, vahepeatust korallsaarel ja snorgeldamist ning bistroo laadset lõunasööki. Sinnasõidule kulus 3 tundi.

Üks saarel asuvatest restoranidest

Saarel ei ole wifit (tegelikult küll ühes restoranis on, aga meie avastasime selle viimasel päeval) ja elektrivarustus on vaid ajavahemikul 18.00-00.00. Ideaalne koht netisõltuvusest vabanemiseks, mediteerimiseks ja lihtsalt olesklemiseks - eemal linnakärast ja möllust. Öösel magama jäädes oli kuulda vaid tsikaadide siristamist.
Õnneks ei olnud näha gigantseid ämblikke, keda ma kogu hingest jälestan. Küll aga oli seal rohkelt ringi sibamas väiksemat sorti sisalikke ja ... madusid. Jajah, meie esimesel džunglimatkal saare teisele küljele õnnestus Andreil näha tee peal vingerdamas musta värvi madu. Õnneks minu silmad ei pidanud seda õudust nägema.
Retk saare teisele küljele kestis ca pool tundi. Raske oli. Tee läks üle künka, mis tähendas vahepeal päris järsku ja kividerohket tõusu ja laskumist. Kohale jõudes avanes meile taas kord imeline vaade rohekassinisele mereveele, valge liivaga rannaribale ja pikale kaile, mille pealt sai graatsilisi vettehüppeid sooritada. See pool saarest on merele rohkem avatud ja oli pisut tuulisem. Lõpuks ometi saime veidi jahutust!
Sealne majutus kannab nime Robinson bungalows, kuna see rannariba on väiksem ja rahvast tunduvalt vähem. Siin võib tekkida tõepoolest tunne nagu oleksid Robinson üksikul saarel. Veetsime seal paar tundi vees möllates ja snorgeldades. See oli kusjuures esimene kord elus, kui mul avanes võimalus snorgeldamist proovida. Olen sellesse alati üsna tuimalt ja ehk isegi pisukese hirmuga suhtunud. Kas mask ikka peab vett ja mu läätsed ei uju silmast välja? Kas torust tõesti ei tule vett sisse? Ja veel mõned totakad hirmud, mis olid täiesti alusetud. Kes on snorgeldanud, see teab, kui äge kogemus see on! Need korallid... Imeline, missugune erisuguste korallide maailm sulle vee alt vastu vaatab!

Oli veel üks esmakordne kogemus, mis tolle päeva eriliseks tegi. Öösel džunglist tagasi jalutades (sellest hiljem pikemalt) oli vaja ennast merevees jahutada. Iga meie liigutusega vesi helendas ja sätendas ning tekkis tunne nagu me näeks enda aurat☺Planktonid! Õnneks oli elekter saarel juba välja lülitatud ja seetõttu oli ka planktonitest kiirgav valgus väga hästi näha.
Ma ei tea, kas saab enam midagi romantilisemat olla kui ujuda südaöösel sätendavas puhtas merevees pea kohal samasugune sätendav taevas, ümberringi vaikus ja pimedus. See on üks neid hetki, mis jääb...

Öine džungliseiklus sai alguse sellest, kui 3 saksa noormeest tulid ligi, et uurida, kas teame ehk meie, kus see Jungle party täpsemalt toimub. Päevasel džungliretkel olin tõepoolest näinud teeviita ja reklaami džungli reivile, mis toimub igal esmaspäeval. Vastasin siis ninatargalt poistele, et jah, teeots peole pole siit kaugel, aga täna on ju teisipäev - pidu oli eile ära. Üks noormees ütles muiates, et kuule, sa oled liiga kaua puhkusel olnud, täna on esmaspäev. Mina ajasin ikka oma joru, et noh, võibolla teie jaoks tõesti. Kui ma siis aga Andrei pealekäimisel telefonist kalendrit vaatasin, pidin häbi pärast liiva alla vajuma. Oli jah, kurat, esmaspäev!😀
Vabandasin noormeeste ees, kes meid selle peale naerdes endiga kaasa kutsusid. Lähme otsime selle peo üles!
Te ei kujuta ette, milline tee sinna peokohta viis! Rada kulges ainult ülesmäge. Poolel teel tekkisid mingisugused trepi moodi astmed, mida mööda mina vahepeal lausa käpukil ronisin - sedavõrd järsuks läks tõus.
Ja nii me siis sinna üles roomasime - 3 vindist sakslast, 2 kainet eestlast ja üks ärajoonud häälega jaapanlane. Poisid olid lõbusad, mõnusad killuvennad. Nende huumorisoon ei kadunud ka siis, kui lõpuks kohale jõudes tervitas meid kõrvulukustav ... vaikus ja pimedus. Pidu juba läbi! Kell näitas südaööd. Mine tea, kui vara siinsed peod hakkavad, aga et 12ks pannakse uksed (antud juhul küll väravad) kinni on meile, eurooplastele, päris naljakas.

Ega's midagi. Peale paari selfit ja grupifotot asusime allakäiguteele. Saksa noormehed laulsid terve tee. Täitsa kenasti laulsid☺

Ka teise öö otsustasime saarel veeta. Seekord otse rannas pehmetel rannatoolidel. Mina võitlesin pool ööd sääskedega. Kuigi olin end igalt poolt ilusti ära katnud, ei andnud nende lakkamatu pinin kõrva ääres mulle hetkeksi rahu. Vahepeal sigines kuskilt punane kidur kassipojake, kes vist koerte eest põgenedes otsis turvalisemat kohta. Selle leidis ta minu külje all. Ja nii me seal siis kahekesi tukkusime.