Siis, kui meil külm oli

Kes oleks osanud arvata, et riigis, kus päevane temperatuur ei lange märtsikuus kunagi alla +30 võib nii jahe hakata, et nina muutub vesiseks ja kurk on valus. Aga just nii Andreiga juhtus. Siinkohal ei saa süüdistada konditsioneeri ega külma duši all käimist, vaid ikka ja ainult iseenda seiklusjanu. Kus siis nii külm on, et tekib vajadus sokkide ja kampsuni järele? Aga näedsa, mäe otsas on!☺
Rentisime rolleri ja põrutasime Kampoti linna lähedal asuva Bokori mäe otsa. Kui mäe kõrguseks on märgitud 1050 m, siis võiks ju arvata, et kilomeeter pilvedele lähemal võib päris külm olla. Minul oli õnneks kaasas pikkade varrukatega pluus ja üks rätik, mida sai sallina kasutada, aga Andreil paraku oli vaid seljas olev lühikestega varrukatega t- särk. Külm oli tegelikult vaid sõites, sest kiirused läksid vahepeal üsna suureks. Tee sinna oli üliheas korras, imeilusate vaadetega, parajalt põnevustpakkuvalt kurviline, nii et lausa lust oli uhada. Ega ei osanud arvata, et see retk lõppeb ühele meist nohu ja haige kurguga...

Mäetipule lähemale jõudes muutus õhustik aina kõhedamaks. Ja mitte ainult temperatuuri koha pealt, vaid pigem halli ja kummitusliku hõngu tõttu, mille tekitasid pilved ja nende seest vilksatavad hoonete varemed. Nii sürreaalset kogemust nagu seda on sõna otseses mõttes pilve sisse sõitmine ja pilves kõndimine ei ole meil kummalgi enne ette tulnud. Nii mõnigi hetk oli sulaselge õudusfilmi stseen.

Selle järve ääres istudes kostus kuskilt eemalt veider heli, nagu puhuks keegi tühja pudelisuu peale ning selle tulemusel tekib undav-vilistav heli. Ainult et kordades valjemalt. No totaalne õudukas, ma ütlen!

Kui ma ei oleks selline argpüks, oleksime selle luige "kaenlasse" võtnud ja järvele sõitma läinud, sest seal ei olnud hingelistki. Tee, mis tahad. Aga lõin ikkagi põnnama.

Wikipedia ütleb, et Bokori mäe otsa alustati linna ehitamist 1920-ndatel aastatel prantslastest kolonialistide poolt, et oleks koht, kuhu kuumuse ja niiskuse eest põgeneda. Linnakese keskpunktiks sai Palace Hotel, mille varemed on nüüd üks peamiseid turismiatraktsioone. Koht hüljati 1940-ndatel Esimese Indo-Hiina sõja ajal.
Tänapäeval käib seal agar arendus- ja ehitustöö. Valminud on suur kasiino ja hotellikompleks.

Teel mäkke tervitas meid müütiline kangelanna Lok Yeay Mao, rändurite kaitsja, kelle peanupp vaevu pilve seest välja paistis.

Pisut ka Kampoti linnast, kus me veetsime kokku 3 päeva. Saabusime siia ca 100 km kaugusel asuvast Sihanoukvillest bussiga.

Bussis oli kena sisekujundus☺

Linnas, mis oma väiksuselt ja jõe olemasoluga meenutab pisut Pärnut, elab ca 39 000 inimest. Siia saabudes tundsime mõlemad selle linna suhtes sümpaatiat, kuidagi hea rahulik on siin olla.
Muideks, Kampoti piirkond on tuntud oma kõrgekvaliteedilise pipra poolest, mida eksporditakse üle kogu maailma.

Külastasime kohalikku turgu, kus müüdi riideid ja toiduaineid segamini. Siin proovib julge Andrei mingit ollust, mis mulle paistis hummusena, aga mis oli vist pigem suhkruroo töötlemise käigus tekkinud ... võie? Vaadake, kuidas kohalikud turutädid valget meest kahtlustavalt seiravad: "Tea, kas sülitab välja või...?"

Turukaupleja poseerimas oma kaubaga. Ise tuli pildile. Meie ei julge siin kedagi paluda - küsivad veel äkki raha pilditegemise eest☺

Mulle väga meeldib rolleriga ringi sõita, sest nii sa satud kohtadesse ja olukordadesse, kuhu muidu naljalt asja ei ole. Näed, kuidas pühvlid võtavad mudavanne või kuidas kohalik talupidajast papi avab sulle lahkelt värava, et saaksid läbi kopli suure teeni sõita või kuidas põldu ja aiamaad haritakse. Näed koeri teetolmus mängimas, kanu pead laiali otsas ringi jooksmas, lehma poolikut arbuusi retsimas, lapsi naeratamas ja "hello!!!" karjumas... Kõik on nii ehe ja loomulik.

Mis aga mitte kuidagi loomulik ei tundu on nooremapoolsete meeste pikad küüned. Julgelt võib öelda, et minu küüned ei ole kunagi nii pikad olnud. Ausalt öeldes on see üsna ...eee... ebaesteetiline vaatepilt. Eriti, kui kena meesteenindaja su nina ette isuäratava roa asetab, mis tema kollaseid ja kaardus küüsi nähes enam nii isuäratav ei tundugi😕 Arutasime isekeskis, et miks see nii on.  On see mingitsorti staatuse sümbol? Vastuse sellele saime tuk-tuki juhilt, kes lihtsalt tuli ja jõe ääres istuva Andreiga vestlust alustas. Muu jutu sees ( tema pere on 7-liikmeline, väga vaene ja tema üksi peab rabama) tuli välja, et pikad küüned on siin riigis Batmanidel. Oota, misasja, mis on siin pistmist koomiksikangelasel?! Võttis aega, et aru saada, aktsent ju nõnna tugev... Bad man, ütles ta. Ehk siis pahalased, pätid, vargad kasvatavad küüsi! Mulle endale tundub see teooria veidi vildakas. Kas siis restoranis töötaval noormehel on teine karjäär veel? On tegemist päti ja vargaga? Tont seda teab.
Kasutasime juhust ja küsitlesime teda veel ühel meid vaevaval teema - prügi. Selle peale ütles ta rahulikult: "Cambodia has no culture." Kurb, aga tõsi.

Lõppu lisan video meie sõidust mäest alla tagasi Kampoti linna (loodan, et avaneb). Vabandan ette ebatsensuurse väljendi pärast.

https://youtu.be/gKyog-TdOnA