Angkori templid. Bye-bye, Kambodža

Veetsime mitu päeva Siem Riepis, linnas, mis asub kuulsast Angkori templikompleksist vaid 6-7 km kaugusel.

Kuna selgus, et linnas kehtib juba mitmendat aastat turistidele rolleri rentimise keeld (õnnetuste rohkuse tõttu), siis otsustasime rentida jalgrattad. Oleks muidugi olnud võimalus võtta tuk-tuk (17 USD päev), aga selleks ei olnud meil mingit soovi. Esiteks, rattaga omapäid seilates saad ise marsruudi paika panna; teiseks, ratas on tunduvalt odavam - 1 USD päev ja kolmandaks põhjuseks oli tuk-tuki juhtide hüsteeriline pealetükkivus, mis meid surmani ära tüütas. Ma ei liialda, kui ütlen, et seetõttu jättis see linn väga ebameeldiva märgi maha, lisaks veel turumüüjad, kes ei lasknud sul rahulikult kaubaga tutvuda, vaid käisid sul kuklasse hingates järgi ja muudkui inisesid: "What do you want madaaam?" Kurat küll, see on maailma kõige nõmedam müügitaktika üldse!😀

Aga olgu. Liigume edasi positiivsemate kogemuste poole.
Niisiis, tema kõrgeausus Angkor Wat ja teised templid.
Hommik algas meil kell 5.00 äratusega. Nii varajasel kellaajal on temperatuur veel inimlik ja liiklus hõre. Sõit peaväravateni läks kiiresti. Maksime 20 USD nägu, naeratasime kaamerasse ja saime vastu enda fotoga pileti, mida aeg-ajalt oli vaja erinevate templite juures ette näidata.
Päris päikesetõusu alguseks me ei jõudnud, aga seda me ei plaaninudki. Ilusa vaate saime sellegipoolest.

Kella 6.30 paiku oli juba päris mitu rahvast ennast kohale vedanud. Eks need massid tõmbavad selle koha võlu tublisti alla ja ehk oligi see üheks põhjuseks, miks mu emotsioon Angkor Wati nähes oli üsna tagasihoidlik. Kas ma pettusin? Seda mitte, aga ju siis eelnevalt teiste turistide poolt jagatud kogemused ja netist nähtud fotod (ilma turistide massita) olid mu ootused korralikult üles kütnud. Siiski, tegemist on Kambodža sümboliga, kohaga, mis on kindlasti külastamist väärt. Kõndida sajanditevanuste müüride vahel ja näha, kuidas loodus on kohati templite üle vóimust võtnud tekitab aukartust ning imetlust - tänapäevani ei teata täpselt, milliseid tehnoloogiaid templite ehitamisel 10.-12. sajandil kasutati.

Olin eelnevalt lugenud, et templisse sisenemisel peavad olema õlad ja põlved kaetud. Et näha territooriumile avanevat vaadet ja jalutada templi ülemisel korrusel oli vaja ronida järsust trepist üles. Selleks aga tuli meil seista järjekorras. Ühtäkki kõnetas mind kohalik töötaja, noormees, kes palus mul lahkuda või ennast siivsalt kinni katta. Võtsin siis kotist pikkade varrukatega pluusi, mis noormeest rahuldas. Paraku ei olnud mu seelik piisavalt pikk, et põlvi katta. Pakkusin siis, et tõmban seeliku allapoole. Õnneks on seelik kõrge värvliga. Selle peale noogutas poiss innukalt ja ütles kõlaval häälel: "Yes, pull it down!" Mina itsitades vastu, et rohkem ei saa, kui te just mu tagumikku ei taha näha. Ka teistel meie selja taga seisvatel turistidel hakkas lõbus☺
Igatahes, templisse sisse mind ikkagi lasti.

Õlad on siivsalt kaetud☺

Siin aga võis end juba paljamalt... eee... vabamalt tunda

Kõige enam suutis meile muljet avaldada tempel nimega Ta Prohm, kus varemed on draakonipuudega läbisegi põimunud. See oli tõesti võimas! Käisin ja muudkui ohkisin nagu pubekas Justin Bieberi kontserdil: "Ossssaaa! Nii äge!!!"

Kõigile Angelina Jolie fännidele... Ta Prohm on kusjuures see tempel, kus filmiti osa stseene Hollywoodi menukist "Lara Croft: Tomb raider"

Puu voolamas üle ääre

Väga suur puu ja Andrei väike pea

Mõni puu ronib, mõni roomab

Üks kompleksi vanemaid templeid ehitati 10. sajandil. Trepp oli nii järsk ja astmed sedavõrd kulunud, et roomasin poole pealt tagasi. Andrei oli julgem.

Templite vahet sõites võis peale inimloomade kohata ka selliseid pudulojuseid nagu ahvid, elevandid, haned, pühvlid ja isegi hobust sai näha.

Olles lugenud sellest, mismoodi elevante Aasias koheldakse, siis loomulikult ma sedasorti atraktsiooni ei toeta. Ma ei tea, kas ka Angkori elevante pekstakse ja piinatakse, kuid sisimas tundsin ikkagi kui vale see kõik on. Ja nii ma neid seal kurvalt vaatasin...

Selle pühvliga oli naljakas lugu. Seisis teine seal keset templi juures olevat lagedat platsi. Kangestunult. Vapralt. Parem jalg ees. Ma olin päris mitu pikka sekundit veendunud, et tegemist on kujuga. No et püha lehm või midagi☺ Kuniks ta pead liigutas. Elus loom! Ja kusjuures meist ta sinna samamoodi kangelt seisma jäigi. Nagu olekski teda kujuks dresseeritud.

See tüüp nosis parasjagu midagi endal punnis vats ees. Turistid toidavad korralikult

Too sama tegelane jäi ka filmilindile. Ühtlasi näete veidi seda rahvamassi, kes kell 6.30 hommikul olid võtnud vaevaks tulla Angkor Wati külastama.

https://youtu.be/moyQjdWe7SM

Siin kohtusime ahviperega, kes soovisid teed ületada:

https://youtu.be/3eOHQD0EFeE

Sellisel moel siis saatsime mööda oma eelviimase päeva Kambodžas, riigis, mis tekitas meis erisuguseid emotsioone. Eelnevates postitustes mainitud olematu prügikultuur(itus) pani kukalt kratsima ja soovi tutvustada kohalikele Eestist alguse saanud prügikoristuskampaaniat. Ka nende müügitaktika võiks olla veidi tagasihoidlikum. Hügieenist ja tänavatoidust ma ei hakka üldse rääkimagi😁 Samas, oli toite, mille suhtes Andrei julges oma isu rahuldada küll ja imede ime - kõhulahtisust ei järgnenudki! Eredamaid hetki pakkus suhkruroost pressitud jook, värske kookose mahl, mis külmalt maitses imehea, banaanilehe sees küpsetatud banaan riisiga ja magusad vahvlid.

Tädi küpsetamas vahvleid. Pildil olevad vahvlirauad (küll mitte need konkreetsed) tulevad Andreiga koju kaasa ja loodetavasti saame seda imetabast vahvli-hõrgutist ka teile pakkuda. Enne aga tuleb tainast tuunida☺

Muljetavaldav on siin loomulikult ka liikluskultuur. Esmapilgul kohutavalt kaootiline ja ohtlik, kord aga selle sees olles laabub kõik iseenesest. Astud aga tänavale ja kulged vaikselt rollerite ja autode vahel.
Omamoodi imetlusväärne on ka kohalike elanike muretu ja kompleksivaba töö- ja elustiil, mis kajastub näiteks keset müügiputkat toimuvas kaardimängus või poeriiulite vahel jalutavate koduloomade näol nagu ka siinsest videost saab näha:
http://youtu.be/pms4owry1dc

Kõige eredama mulje aga jättis siinne loodus oma roheluse, valgete liivarandade ja türkiissinise mereveega. Saarelt saadud planktonitega ujumiskogemus südaöösel ei lähe küll kunagi meelest☺

Lõpetagem vahva saksakeelse lauluga, mis saatis meid öisel džungliretkel, kui käisime pidu otsimas:
https://youtu.be/Bu_B51TqSwE

Järgmine postitus tuleb juba Vietnamist!

Siis, kui meil külm oli

Kes oleks osanud arvata, et riigis, kus päevane temperatuur ei lange märtsikuus kunagi alla +30 võib nii jahe hakata, et nina muutub vesiseks ja kurk on valus. Aga just nii Andreiga juhtus. Siinkohal ei saa süüdistada konditsioneeri ega külma duši all käimist, vaid ikka ja ainult iseenda seiklusjanu. Kus siis nii külm on, et tekib vajadus sokkide ja kampsuni järele? Aga näedsa, mäe otsas on!☺
Rentisime rolleri ja põrutasime Kampoti linna lähedal asuva Bokori mäe otsa. Kui mäe kõrguseks on märgitud 1050 m, siis võiks ju arvata, et kilomeeter pilvedele lähemal võib päris külm olla. Minul oli õnneks kaasas pikkade varrukatega pluus ja üks rätik, mida sai sallina kasutada, aga Andreil paraku oli vaid seljas olev lühikestega varrukatega t- särk. Külm oli tegelikult vaid sõites, sest kiirused läksid vahepeal üsna suureks. Tee sinna oli üliheas korras, imeilusate vaadetega, parajalt põnevustpakkuvalt kurviline, nii et lausa lust oli uhada. Ega ei osanud arvata, et see retk lõppeb ühele meist nohu ja haige kurguga...

Mäetipule lähemale jõudes muutus õhustik aina kõhedamaks. Ja mitte ainult temperatuuri koha pealt, vaid pigem halli ja kummitusliku hõngu tõttu, mille tekitasid pilved ja nende seest vilksatavad hoonete varemed. Nii sürreaalset kogemust nagu seda on sõna otseses mõttes pilve sisse sõitmine ja pilves kõndimine ei ole meil kummalgi enne ette tulnud. Nii mõnigi hetk oli sulaselge õudusfilmi stseen.

Selle järve ääres istudes kostus kuskilt eemalt veider heli, nagu puhuks keegi tühja pudelisuu peale ning selle tulemusel tekib undav-vilistav heli. Ainult et kordades valjemalt. No totaalne õudukas, ma ütlen!

Kui ma ei oleks selline argpüks, oleksime selle luige "kaenlasse" võtnud ja järvele sõitma läinud, sest seal ei olnud hingelistki. Tee, mis tahad. Aga lõin ikkagi põnnama.

Wikipedia ütleb, et Bokori mäe otsa alustati linna ehitamist 1920-ndatel aastatel prantslastest kolonialistide poolt, et oleks koht, kuhu kuumuse ja niiskuse eest põgeneda. Linnakese keskpunktiks sai Palace Hotel, mille varemed on nüüd üks peamiseid turismiatraktsioone. Koht hüljati 1940-ndatel Esimese Indo-Hiina sõja ajal.
Tänapäeval käib seal agar arendus- ja ehitustöö. Valminud on suur kasiino ja hotellikompleks.

Teel mäkke tervitas meid müütiline kangelanna Lok Yeay Mao, rändurite kaitsja, kelle peanupp vaevu pilve seest välja paistis.

Pisut ka Kampoti linnast, kus me veetsime kokku 3 päeva. Saabusime siia ca 100 km kaugusel asuvast Sihanoukvillest bussiga.

Bussis oli kena sisekujundus☺

Linnas, mis oma väiksuselt ja jõe olemasoluga meenutab pisut Pärnut, elab ca 39 000 inimest. Siia saabudes tundsime mõlemad selle linna suhtes sümpaatiat, kuidagi hea rahulik on siin olla.
Muideks, Kampoti piirkond on tuntud oma kõrgekvaliteedilise pipra poolest, mida eksporditakse üle kogu maailma.

Külastasime kohalikku turgu, kus müüdi riideid ja toiduaineid segamini. Siin proovib julge Andrei mingit ollust, mis mulle paistis hummusena, aga mis oli vist pigem suhkruroo töötlemise käigus tekkinud ... võie? Vaadake, kuidas kohalikud turutädid valget meest kahtlustavalt seiravad: "Tea, kas sülitab välja või...?"

Turukaupleja poseerimas oma kaubaga. Ise tuli pildile. Meie ei julge siin kedagi paluda - küsivad veel äkki raha pilditegemise eest☺

Mulle väga meeldib rolleriga ringi sõita, sest nii sa satud kohtadesse ja olukordadesse, kuhu muidu naljalt asja ei ole. Näed, kuidas pühvlid võtavad mudavanne või kuidas kohalik talupidajast papi avab sulle lahkelt värava, et saaksid läbi kopli suure teeni sõita või kuidas põldu ja aiamaad haritakse. Näed koeri teetolmus mängimas, kanu pead laiali otsas ringi jooksmas, lehma poolikut arbuusi retsimas, lapsi naeratamas ja "hello!!!" karjumas... Kõik on nii ehe ja loomulik.

Mis aga mitte kuidagi loomulik ei tundu on nooremapoolsete meeste pikad küüned. Julgelt võib öelda, et minu küüned ei ole kunagi nii pikad olnud. Ausalt öeldes on see üsna ...eee... ebaesteetiline vaatepilt. Eriti, kui kena meesteenindaja su nina ette isuäratava roa asetab, mis tema kollaseid ja kaardus küüsi nähes enam nii isuäratav ei tundugi😕 Arutasime isekeskis, et miks see nii on.  On see mingitsorti staatuse sümbol? Vastuse sellele saime tuk-tuki juhilt, kes lihtsalt tuli ja jõe ääres istuva Andreiga vestlust alustas. Muu jutu sees ( tema pere on 7-liikmeline, väga vaene ja tema üksi peab rabama) tuli välja, et pikad küüned on siin riigis Batmanidel. Oota, misasja, mis on siin pistmist koomiksikangelasel?! Võttis aega, et aru saada, aktsent ju nõnna tugev... Bad man, ütles ta. Ehk siis pahalased, pätid, vargad kasvatavad küüsi! Mulle endale tundub see teooria veidi vildakas. Kas siis restoranis töötaval noormehel on teine karjäär veel? On tegemist päti ja vargaga? Tont seda teab.
Kasutasime juhust ja küsitlesime teda veel ühel meid vaevaval teema - prügi. Selle peale ütles ta rahulikult: "Cambodia has no culture." Kurb, aga tõsi.

Lõppu lisan video meie sõidust mäest alla tagasi Kampoti linna (loodan, et avaneb). Vabandan ette ebatsensuurse väljendi pärast.

https://youtu.be/gKyog-TdOnA

Pildikesi Sihanoukville'ist

Jätsime täna Sihanoukville'iga hüvasti ja liikusime edasi väikelinna nimega Kampot. Esmapilgul tundub see jõeäärne linnake sümpaatsem ja puhtam kui Sihanoukville. Aga enne kui kirjutan Kampotist järgmises postituses pikemalt postitan siia veel elu- olulisi pildikesi Sihanoukville'st.

Käisime postkontoris. Tädi tegeles seal parasjagu varbaküünte lõikamisega. Minu meelest iseloomustab see hästi siinsete inimeste omamoodi pohhuistlikku suhtumist... kõigesse☺

Selles kohas meeldis meile söömas käia. Koha omanikud olid kohalikud naised, kelle kokakunst oli meile kenasti mokkamööda. Kuni viimase korrani, mil Andrei tellitud mega burger ei vastanud sellele, mis pildil oli. Ma ei olegi teda enne nii pettununa näinud. Vaene naiivne mees. Loota sellisest kohast, et pilt vastab tegelikkusele☺

Meie lemmiksöögikoha kõrval asus sobivalt baar, kus pakuti päev läbi hää hinnaga viinakoksi ning õhtuti elavat muusikat. Esineja esitas bluusi, mõnusalt tegi. Ja koksid olid ka head.

Surnuaiad on sellised

Seļliseid väikseid altareid on kõik kohad täis. Nägime neid saarel söögikohtades, linnas poekestes, restoranides jne. Mõnele altarile olid inimesed toonud värskeid puuvilju

Leidsime mäe otsast kloostri. Nägime elusaid munki. Ja mitte nii elusaid...

Tigeda moega tegelased

Elusad mungad ja täitsa elusad lehmad. Neid on siin palju. Lehmi siis.
Need konkreetsed isendid tundusid ühed puhtamad ja kõbusamad olema.

Kbal Chhay kosk. Olime valmis selleks, et praegusel kuival aastaajal pole seal suurt midagi vaadata. Ei olnudki. Aga milleks me valmis ei olnud oli see meeletu prügi, mida me seal nägime.  See on kohalike seas populaarne pikniku pidamise koht ja arvestades siinset mentaliteeti, et lagastame nii kuis jaksab, siis vast tegelikult polegi midagi imestada. Aga väga nukraks tegi... Eestlaste kampaania "Teeme ära" naerdaks siin riigis vist küll välja...

Mina mõtlemas prügikoristuskampaania peale

Teel kose juurde. Külavaheteed on kaetud punase liivaga. Valget särki kanda oli tol päeval küll eriti arukas mõte😕

Head aega, Sihanoukville!

Tule saarele sa...

Esimene öö Koh Rong Sanloemi saarel möödus kergemalt kui arvasin. Moskiitovõrk täitis igati oma eesmärki ja tänu sellele oli uni hea ja rahulik. Vastu hommikut läks küll olemine üsna lämbeks, aga külm dušš mõjus karastavalt. Nimelt oli seal majakeses vaid külmaveekraan niivõrd külma veega, et minu võttis ikka oigama ja keksima.
Tualett oli majas sees, korraliku wc potiga, aga toimis kuivkäimla põhimõttel. Poti kõrval oli suur veepaak kopsikuga vee peale valamiseks.
Kuna elamine saarel on kallis, siis ei raatsinud uhket bangalot võtta ja leppisime pisut tagasihoidlikuma hütikesega, mis sisekujunduselt väga ei hiilanud.

Toas oli vaid suur voodi ja väike öökapike ning mõned naelad riiete riputamiseks.
Ei mingit konditsioneeri ega ventilaatorit.
Ja seda kõike 35 USD eest, mis oli isegi hästi saadud. Üldjuhul on hinnad 40-60 USD vahel.

Koh Rong Sanloem on oma 24 ruutkilomeetriga üsna pisike saar. Sihanoukville'ist asub ca 25 km kaugusel. Meie valisime sinnasaamiseks 25 USD per nägu paketi, mis sisaldas edasi- tagasi sõitu, vahepeatust korallsaarel ja snorgeldamist ning bistroo laadset lõunasööki. Sinnasõidule kulus 3 tundi.

Üks saarel asuvatest restoranidest

Saarel ei ole wifit (tegelikult küll ühes restoranis on, aga meie avastasime selle viimasel päeval) ja elektrivarustus on vaid ajavahemikul 18.00-00.00. Ideaalne koht netisõltuvusest vabanemiseks, mediteerimiseks ja lihtsalt olesklemiseks - eemal linnakärast ja möllust. Öösel magama jäädes oli kuulda vaid tsikaadide siristamist.
Õnneks ei olnud näha gigantseid ämblikke, keda ma kogu hingest jälestan. Küll aga oli seal rohkelt ringi sibamas väiksemat sorti sisalikke ja ... madusid. Jajah, meie esimesel džunglimatkal saare teisele küljele õnnestus Andreil näha tee peal vingerdamas musta värvi madu. Õnneks minu silmad ei pidanud seda õudust nägema.
Retk saare teisele küljele kestis ca pool tundi. Raske oli. Tee läks üle künka, mis tähendas vahepeal päris järsku ja kividerohket tõusu ja laskumist. Kohale jõudes avanes meile taas kord imeline vaade rohekassinisele mereveele, valge liivaga rannaribale ja pikale kaile, mille pealt sai graatsilisi vettehüppeid sooritada. See pool saarest on merele rohkem avatud ja oli pisut tuulisem. Lõpuks ometi saime veidi jahutust!
Sealne majutus kannab nime Robinson bungalows, kuna see rannariba on väiksem ja rahvast tunduvalt vähem. Siin võib tekkida tõepoolest tunne nagu oleksid Robinson üksikul saarel. Veetsime seal paar tundi vees möllates ja snorgeldades. See oli kusjuures esimene kord elus, kui mul avanes võimalus snorgeldamist proovida. Olen sellesse alati üsna tuimalt ja ehk isegi pisukese hirmuga suhtunud. Kas mask ikka peab vett ja mu läätsed ei uju silmast välja? Kas torust tõesti ei tule vett sisse? Ja veel mõned totakad hirmud, mis olid täiesti alusetud. Kes on snorgeldanud, see teab, kui äge kogemus see on! Need korallid... Imeline, missugune erisuguste korallide maailm sulle vee alt vastu vaatab!

Oli veel üks esmakordne kogemus, mis tolle päeva eriliseks tegi. Öösel džunglist tagasi jalutades (sellest hiljem pikemalt) oli vaja ennast merevees jahutada. Iga meie liigutusega vesi helendas ja sätendas ning tekkis tunne nagu me näeks enda aurat☺Planktonid! Õnneks oli elekter saarel juba välja lülitatud ja seetõttu oli ka planktonitest kiirgav valgus väga hästi näha.
Ma ei tea, kas saab enam midagi romantilisemat olla kui ujuda südaöösel sätendavas puhtas merevees pea kohal samasugune sätendav taevas, ümberringi vaikus ja pimedus. See on üks neid hetki, mis jääb...

Öine džungliseiklus sai alguse sellest, kui 3 saksa noormeest tulid ligi, et uurida, kas teame ehk meie, kus see Jungle party täpsemalt toimub. Päevasel džungliretkel olin tõepoolest näinud teeviita ja reklaami džungli reivile, mis toimub igal esmaspäeval. Vastasin siis ninatargalt poistele, et jah, teeots peole pole siit kaugel, aga täna on ju teisipäev - pidu oli eile ära. Üks noormees ütles muiates, et kuule, sa oled liiga kaua puhkusel olnud, täna on esmaspäev. Mina ajasin ikka oma joru, et noh, võibolla teie jaoks tõesti. Kui ma siis aga Andrei pealekäimisel telefonist kalendrit vaatasin, pidin häbi pärast liiva alla vajuma. Oli jah, kurat, esmaspäev!😀
Vabandasin noormeeste ees, kes meid selle peale naerdes endiga kaasa kutsusid. Lähme otsime selle peo üles!
Te ei kujuta ette, milline tee sinna peokohta viis! Rada kulges ainult ülesmäge. Poolel teel tekkisid mingisugused trepi moodi astmed, mida mööda mina vahepeal lausa käpukil ronisin - sedavõrd järsuks läks tõus.
Ja nii me siis sinna üles roomasime - 3 vindist sakslast, 2 kainet eestlast ja üks ärajoonud häälega jaapanlane. Poisid olid lõbusad, mõnusad killuvennad. Nende huumorisoon ei kadunud ka siis, kui lõpuks kohale jõudes tervitas meid kõrvulukustav ... vaikus ja pimedus. Pidu juba läbi! Kell näitas südaööd. Mine tea, kui vara siinsed peod hakkavad, aga et 12ks pannakse uksed (antud juhul küll väravad) kinni on meile, eurooplastele, päris naljakas.

Ega's midagi. Peale paari selfit ja grupifotot asusime allakäiguteele. Saksa noormehed laulsid terve tee. Täitsa kenasti laulsid☺

Ka teise öö otsustasime saarel veeta. Seekord otse rannas pehmetel rannatoolidel. Mina võitlesin pool ööd sääskedega. Kuigi olin end igalt poolt ilusti ära katnud, ei andnud nende lakkamatu pinin kõrva ääres mulle hetkeksi rahu. Vahepeal sigines kuskilt punane kidur kassipojake, kes vist koerte eest põgenedes otsis turvalisemat kohta. Selle leidis ta minu külje all. Ja nii me seal siis kahekesi tukkusime.

Andrei juurde ei tahtnud jääda

Kella 5 ajal kadusid sääsed ja ma sain paariks tunniks silma looja lasta. Öö lageda tähistaeva all koos kaissupugeva kassikesega oli ilus☺

Päikesetõus

Külm ei olnud. Sääsed olid