Väike kultuurišokk Kambodžasse jõudes

Enne Kambodža poole teele asumist otsustasime veel Pattaya lähiümbruses ringi rollerdada, et leida üks kena ja puhas rannaribake. Mööda maanteed linnast välja sõites läksid kiirused juba nii suureks, et kiiver nihkus alatasa taha kukla poolele ning kopsud tahtsid tuulest lõhkeda. Saime mõlemad oma päevase adrenaliinilaksu kätte☺
Meil õnnestus leida ilus rannake võrratult sinise ja läbipaistva veega. Pilt jääb kahjuks pisut lahjaks andmaks edasi kogu sealset ilu.

Tegelikult oli rand rahvast täis☺

Et hoida ranna ja vee puhtust üritatakse turistide voolu sinna piirata ja nii on randa ligipääs tehtud tasuliseks. Meie tasusime kahe peale ca 5 euri. Aga see oli seda väärt.

Mis rollerisõitu puutub, siis mainin ära ka ühe vahejuhtumi. Nimelt, noormees Andrei sai õhtul rolleriga linna peal sõites trahvi. Jah, tuli ära! Mille eest? Kiivrit polnud seekord peas. Kahekesi sõites olime ikka tublid ja sõitsime kopsikud kenasti peas, aga seekord ta läks üksi, ilma moraali lugeva naiseta☺
Trahv - 400 bahti ehk 10 euri.

Päeval, mil pidime hakkama Kambodža poole liikuma ärkasin mina mitte just kõige paremas meeleolus. Kõht oli juba paaril eelneval päeval olnud kahtlane ja mind valdas üldse üks üleüldine nõrkus ja tahtmine mitte midagi teha. Võimalik, et nädala jooksul kogetud emotsioonid ja tavalisest erinev menüü hakkas oma mõju avaldama. Tegin Andreile ettepaneku veel üks öö Pattayal veeta. Noh, et hoiaks ennast igaks juhuks poti lähedusse või nii...☺
Päeva peale läks olemine siiski paremaks ja ma julgesin minna linna peale jalutama. Kooserdasin konditsioneeriga kaubanduskeskuses ja jõudsin selle käigus tõdemuseni, et mul oli lihtsalt vaja paar tundi iseendaga veeta.

Järgmisel hommikul 7.30 paiku korjas minibuss meid hotelli juurest peale ja asusime teele. Peale ca tunniajalist sõitu tõsteti meid teise minibussi peale ümber. Seal ootas meid ees 5-liikmeline soome härrade ja daamide ja paari muust rahvusest reisisellide seltskond. Kõigil üks siht silme ees - piirilinn Had Lek. Tee peal korjati veel 3 seljakotirändurit peale ja nüüd läks olemine eriti kitsaks. Õnneks ei olnud enam palju sõita.
Piirile jõudsime umbes 4 tundi hiljem. Seal läks asi huvitavaks. Olin eelnevalt lugenud, et piiriületusel tegutsevad petturid, kes tirivad sind kõrvale esitledes endid kui ametlikke piiritöötajaid ning asuvad kohe agaralt sind viisa vormistamisel aitama. Sealjuures muidugi küsides tavalisest suuremat viisatasu. Senini olin lugenud igalt poolt välja, et viisa maksab 20 dollarit.
Ja tõepoolest, piiriputkani jõudes tõmmati meid kõiki kõrvale ja hakati ükshaaval dokumentidega tegelema ja viisasid vormistama. See kõik käis nii kiiresti ja sujuvalt, et ei jõudnud õieti reageeridagi. Kui jutt jõudis viisatasudeni hakkas mul ohukelluke lööma. Mis mõttes 37 dollarit?! Pärast mõningast vaidlust sekkus üks turist, kes kinnitas, et ka temalt nõuti sama hind ja et lihtsam on järele anda ja ära maksta. Kui nendega protsessima hakata, siis võibolla saate odavamalt, aga see kõik võtab meeletult aega ja energiat.
Ok. Lõime käega.
Vahemärkusena nii palju, et viisa hinnad olevat tõepoolest tõusnud. Nüüd on hinnaks 30 USD. Kahjuks aga see ülejäänud 7 USD oli ikkagi "röövimine päise päeva ajal".  See summa küsitakse üldjuhul nendelt, kes on eelnevalt teinud e-viisa. See olla siis mingitsorti teenustasu vms. Meilt ei olnud neil seda aga mingit alust küsida.

Seni kuni asjapulk  meie viisadega tegeles käis teine tüüp nagu uni peale, et me ikka takso võtaksime. Ühele inimesele Sihanoukville'i "vaid" 1000 bahti. Vat siin me otsustasime olla jonnakalt isepäised ja minna edasi omal käel. Teadsime, et see summa on ilmselge koorimine.
Taksopakkujad olid nagu takjad käise küljes kinni. Sedasorti klammerdumine hakkas ikka täiega närvidele käima. Krahmasime oma kotid selga ja asusime lähima linna poole kõmpima lootuses leida mõni odavam transpordivahend. Ühel hetkel kuuleme hõikumist. Üks takjas jooksis meie poole pakkudes hinnaks 600 bahti, kui me oleme nõus soomlastega ühinema ja nendega minibussi jagama. Sobis!
Seekord oli bussis ruumi ülegi, konditsioneer tegi olemise igati mõnusaks ja soomlaste tuju läks iga joodud Kambodža õllega aina lõbusamaks.
Ķambodža maastik on ilus. Käänuline tee Sihanoukville'i kulges kord mäest alla, kord üles. Kui uni vahepeal maha ei murdnud, siis ahmisin endasse ülevalt avanevaid vaateid ja imetlesin siinset rohelust ja punast liiva. Tee ääres oli näha palju lõkkeid, arvatavasti prahi põletamise eesmärgil. Asulatest läbi sõites läks meel kuidagi nukraks. Vaesus ja mustus torkas valusalt silma.

Kohale jõudsime pimedas, peale kella 20.00. Olime väsinud, ja kuna me polnud eelnevalt hotelli broneerinud, siis otsustasime koos soomlastega nende hotelli juures maha minna. Õnneks oli üks vaba tuba olemas. Toa hind 22 USD.
Ausalt ütlen, siis oli eile õhtul ikka natuke nagu masendav olla. Tänavavalgustuse pealt hoitakse kokku ja seega on linn kohati ehmatavalt pime. Prügikotid on kuhjatud suvalistesse kohtadesse ja haisevad seal teab kui kaua. Ja et hotellituba oma kopitanud haisu, hallitava lae ja haiglavalgusega ei aidanud tuju tõstmisele kaasa, siis läksime üsna nukralt magama.
Hommikul 7.30 äratas meid täpselt akna taga olevatelt tellingutelt kostev tagumine ja puurimine ning ehitajate khmeerikeelne laulujoru. No ikka täislaks!😁
Aga uuel päeval näed asju ikka pisut helgemalt ja nii me astusimegi lootusrikkalt 35 kraadisesse kuumusesse, et endile uus elamine leida.

Loomad keset linna. Leidub kanu, koeri, kasse, lehmi... Siga nägin ka.

Pärast 2-tunnist kõndimist-otsimist-tubade vaatamist ja kohvipausi (et saaks kofeiinist jõudu juurde) leidsime hotelli, mis meid igati rahuldab. Asukoht on kesklinnas, tuba on suur, korraliku vannitoa ja konditsioneeriga. Ja seda kõike vaid 15 USD eest!
All vastuvõtulauas oli ääretult abivalmis ja viisakas noormees, kes üllatas meid väga hea inglise keele oskusega. Üldse tundub, et paljud kohalikud valdavad inglise keelt üsna hästi. Vaata et paremini veel kui Tais. Ka ei olda siin väga pealetükkivad. Tuk- tuki juhid küll aegajalt hõiguvad ja annavad signaali, et turisti tähelepanu võita, aga see väga ei häiri. Samuti ei kuule siin massaažisalongist möödudes Tais nii levinud venival nasaalsel toonil hüütud hõiget: "Massaaaaž, madam!" Aga küll ma selle massaaaaaaži ka ükskord võtan!

Õhtupoole läksime rannapiirkonda avastama. Kuna päike oli kohe-kohe loojumas, siis ei hakanud seekord väga kaugele minema. Otsustasime hoopis ujuma minna. Ja oh sa püss KUI soe see vesi oli! Võrratu! Jahutust selline vesi suurt ei paku, aga mõnusa elamuse saab ikka, suur lainetus nagu täna annab veel asjale vunki juurde☺

Tagasiteel hotelli poole jäime ühe söögikoha ees pisut toppama ja kohe kasutas juhust sealne nö "sissemeelitaja"... või kuidas neid kliendihaarajaid täpselt nimetataksegi. Kuna pakkumine oli ahvatlev ja kõhud pisut tühjad ka, siis lasime endid sisse meelitada. Teenindus oli ääretult meeldiv ja viisakas. Õhtu jooksul saime " sissemeelitajaga" lähemalt tuttavaks. Selgus, et noormehe nimi on Daniel, pärit on ta Austraaliast ning tema eripäraks on sellised häired nagu unetus ja hüperaktiivsus tänu millele sobib selline töö (klientidega suhtlemine ja hilised töötunnid) talle väga hästi. Noormees oli tõesti nagu Figaro siin ja Figaro seal, hüpped ühe laua juurest teise juurde.
Kidakeelsuses teda kindlasti süüdistada ei saa. Jutu sees selgus, et siin viibib ta juba mitmendat kuud, töötasuks on prii majutus ja toit ning lisaks 10 dollarit 4 tunni eest. Raha ei ole tema jaoks primaarne, loeb kogemus ja see, et sa saad endast mingi märgi maha jätta. Tema " märgiks" on väidetavalt üks orvuks jäänud 7-aastane poisike, kes soovib saada arstiks. Poiss pidavat olema tohutult arukas ja õpihimuline. Daniel kogubki raha selleks, et toetada poisi õpinguid.
Igati üllas ja väärt liigutus. Juhul muidugi, kui see kõik on tõsi. See reis, ja ehk elu üldse on mind kuidagi küüniliseks teinud. Selliseid lugusid kuulates sisiseb kuklas ikkagi üks kahtluseussike, et kas ei ole tegemist lihtsalt väljamõeldisega, et naiivsete (ja jõukate, eks) turistide südametunnistusele koputada ja pisut nutsu välja meelitada.
Igatahes, noorhärra Daniel suutis siiski oma elufilosoofiaga veidi muljet avaldada küll. Oli meeldejääv kohtumine☺

Kui me rolleriga "venekülas" käisime

Nüüd on siis Pattaya ka rolleriga läbi sõidetud. Juhtival kohal olev Andrei saavutas päeva lõpuks rolleri seljas nii tugeva tunde, et tuhises liikluses nagu Schumacher oma hiilgeaegadel. Korra esines ka eksimus, kui läks meelest, et siin peaks ikka kogu aeg vasakule poole hoidma☺
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minul oli kaasreisijana esiti ikka natuke nagu hädine tunne küll. Esiteks, ma ei ole kunagi rolleri tagaistmel sõitnud, teiseks, ei aidanud kaasa teadmine, et Andrei pole enne Tais rollerdanud ja kolmandaks, ei osanud ma ennast tagaistmel niimoodi seada, et ma Andreile kogu kerega selga ei vajuks. Nii et esimesed mõned sajad meetrid tegin liibukat ja hoidsin temast kõvasti kinni. Kui ma aga nägin, kui hästi see kaootiline liiklus toimib ja kui kindlakäeliselt Andrei masinat ohjas, rahunesin maha ja suutsin lõpuks ka parema asendi kätte saada.
Rollerid on täieõiguslikud liiklusvahendid ja nendega arvestatakse igati. Me ei ole kordagi näinud plekimõlkimisi või liiklusohtlikke olukordi. Aga vahele eriti ei lasta ja kui näiteks sooritada pööret üle vastassuuna, siis tuleb ise sobival hetkel söösta - keegi ei hakka sulle käega žestikuleerima, et noh, hopp-hopp, mine nüüd!

Vapper rollerijuht päikeseloojangus

Aga tulles pealkirjas mainitud "veneküla" juurde... Nimelt, sattusime täna mööda rannaäärseid tänavaid sõites linnaossa, mis tekitas hetkeks tunde nagu viibiks mõnes Venemaa kuurortlinnas. Asutuste reklaamid ja sildid olid venekeelsed, ümberringi kostus vene keelt ja ka kohalikud teenindajad üritasid meiega vene keeles suhelda. Kuna Andreis voolab suures osas vene verd ja minagi olen veerand-venelane, siis polegi vast midagi imestada kui meid venelasteks peetakse☺
Venelased on ostnud või võtnud rendile kortereid ja tänu nendele on siinne kinnisvaraturg viimastel aastatel tublisti aktiveerunud.

Saime täna lõpuks merevette ujuma. Vesi oli vähemalt +25, ehk isegi soojem, sest kui minusugune külmavares lihtsalt marssis rind ees vette ilma eelneva taidluseta (no teate küll, algul lähed põlvini ja ootad 5 minutit, siis võtad end kokku ja liigud edasi, nii nüüd on nabani... krt läheks tagasi jne), siis see ütleb nii mõndagi.
Tänu rollerile saime täna väikse vaevaga korraliku rannani, mis oli puhas ja mitte ülerahvastatud. Vesi on muideks hirmus soolane!

Sööma sattusime täna suurde kaubanduskeskusesse nimega Tesco Lotus. Seal oli nö kaardisüsteem, sarnane Vapianole, vaid selle erinevusega, et maksad enne söömist, saad kaardi ja lähed siis endale toitu valima. Kui kulutasid vähem, makstakse sulle ülejäänud raha tagasi.
Valik oli suur - supid, erinevad lihatoidud, riis, nuudlid, omlett jpm.

Lõunaks oli meil täna omlett riisiga, vürtsikas aedviljasupp ja miskine liharo. Ja seda kõike 2,6 euro eest. 

See siin on minu õhtusöök. Näeb välja kui pekk, eks? Aga vat ei ole. Porgandikook on hoopis!

Käisime mäe otsas ja sealt avanes linnale imeilus vaade.

Mõned tähelepanekud:

alkoholi müüakse alates 11.00, siis tehakse 3-tunnine paus ning kella 17-st läheb müük edasi, keskööni välja. Tea, milleks see päevane siesta...?

Peale tavaliste taksode on siin üheks levinumaks taksoliigiks nn. kastiga maasturtakso. Kliendid istuvad kastis ja kui vaja maha minna, siis vajutavad nuppu ja tasuvad sõidu eest väljudes.

Juhtmemajandus on neil siin ... segane.

Koeri on palju, hulguvad vabalt tänavatel, rannas, näevad suht ühtemoodi välja ja tundub, et neid ikka toidetakse, sest väga nälginud nad välja ei näe.

Murdosa linnas parkivatest rolleritest:

Pooleliolevaid ehitisi näeb mitmeid, see siin on üks kõrgemaid. 50-nda korruse juures läks lugemine sassi.

Pöörakem tähelepanu esiplaanil olevale objektile. Kas pole mitte ilus prügikast?

Lõpetuseks lisan Pattaya päikeseloojangu, mis on kummalises vines ja oma värvidelt lahjem kui kodumaal.

Liigume edasi rannalinna

Bangkoki otsustasime selleks korraks seljataha jätta ja võtta suuna Kambodža poole vahepeatusega Pattayal. Tegemist on üsna väikse rannikulinnaga, mis kubiseb turistidest, kellest suurema osa moodustavad venelased. Isegi menüüd on neil siin venekeelsed.

Pattayale saabusime minibussiga, mille korraldamisega tegeleb hotell, kus me peatusime. Maksime hotellis piletite eest ja kella 12 paiku saabus noormees rolleriga, kes palus meil endale järgneda. Meiega liitus veel seljakotirändureid ja nii me nagu kanakari talle järele sibasime põigeldes rollerite ja autode eest. Lõpuks ületasime teed nagu vanad profid - astud aga teele ja loodad, et masinad jäävad seisma. Sebrade juures sa võidki ootama jääda.
Kui rolleripoiss oli meid bussi juurde viinud, jäime veel ootame. Selgus, et Pattayale tahtjaid oli rohkem ja vaja oli suuremat bussi. Lõpuks, kell 12.45 saime liikuma. Buss oli õnneks konditsioneeriga ja 2,5 tunnine sõit möödus üsna valutult.
Muideks, bensiin 95 maksab siin 22.15 liiter ehk siis umbes 50 eurosenti.

Kohale jõudes polnud meil õrna aimugi, kus täna ööbida. "Küll koha pealt leiab," arvasime eile. Ja nii oligi. Peale ca 500 meetrist tatsamist keerasime kõrvaltänavasse ja leidsime hotelli, mis meile hinnalt ja välimuselt sobis väga hästi. Tuba on suurem ja puhtam ja avaram ja natuke luksim, kui Bangkoki "vannituba".

Asub küll 4. korrusel ja lifti muidugi ei ole, aga kah asi kui meil on telekas!

Lõunat sõime täna ühes tagasihoidlikus kohalike tädide söögikohas, kus garneeringutega küll erilist vaeva ei nähtud, aga see-eest maitse oli igati hea.

Riisinuudlid kanaga. Ja rohelise sibulaga☺

Andrei võttis sealiha aedviljade ja riisiga. Oli hea... vürtsikas

Randa jõudes oli juba pimedaks läinud. Päeval bussiga sealt mööda sõites nägime inimesi ujumas, mõtlesime, et lähme ka. Kella 19 ajal ei ujunud seal kedagi. Kui veepiirile jõudsime oli põhjus selge - veepiiril ulpis kilekotte ja muud sodi. Ma olen kindel, et nägin ka meeste aluspükse hõljumas. Huvitav, kas päeval seda sodi ei olnud või võtsid turistid eriti vabalt... Igatahes, otsustasime homme mõne puhtama rannariba üles otsida ja piirdusime täna vaid jalgupidi solistamisega. Vesi oli supp-soe!

Jalutasime mööda rannaäärt ja tegime tutvust ööturuga. Kaupa on siin igasugust alustades aluspesust ja lõpetades nahktagidega. Hinnatase tundub Bangkokiga võrreldes olema sama. Energia on siin aga kuidagi rahulikum ja aeglasem. Ei ole suurlinna närvilisust. Üks erinevus veel, mis silma torkas. Tänaval jalutavad keskealised ja vanemad valged mehed ning nende käevangus kohalikud tai naised. Huvitav, kui paljudel nendest meestest on naine kodus ootamas...

Teine asi, mille üle pisut imestada... Prügikastidega ollakse tänavatel väga kitsid. Otsi nagu segane kohta, kuhu oma banaanikoor või tühi veepudel visata. Aga ometi on tänavad puhtamad kui võiks arvata. Otseselt toidujäänuseid ja tühja taarat maha ei visata, räpakuse tunde tekitab peamiselt kanalisatsioonihais, mida kuum ilm omakorda võimendab.

Homme, nagu öeldud, teeme rannapäeva ja mine tea, äkki isegi shoppame. Andrei tegi täna otsa lahti - ostis plätud 4 euri eest.

Lõunasöök poksikoolis ja jalutuskäik jõe ääres

Kui me lõunaajal lõpuks toast välja saime, olid kõhud juba päris tühjad. Sellise palavusega on aga isuke üsna kesine. Lõpuks võtsime tänavalt ühe väikese kilekotikese lahtilõigatud mangoviiludega. Jah, puuviljad on siin tõesti magusad. Kohe ikka ülimagusad.

Jalutasime jõe äärde. Paadisõidu pakkujaid oli seal mitu. Meil ei olnud jõe peal sõit küll plaanis, aga huvi pärast läks Andrei hinda küsima. Väikest kasvu üleni musta riietunud (ma ei saa aru, kuidas neil palav ei ole?!) vanamees väitis, et tunnine sõit kahele maksab 2500 bahti. Nähes Andrei kahtlevat nägu, kukkus hind kiiresti 2000 peale. Aga et meie huvi oli väike, kõndis Andrei lihtsalt minema. See liigutus aga põhjustas drastilise hinnaalanduse. "1000! 500 and 500 for 2!!!", karjus mees eemalt. Meist ta sinna hõikuma jäigi.

Järgmine pakkuja üllatas meid lausa 700-ga, aga tundsime, et täna pole jõesõidu päev.

Tingida ma pole kunagi osanud ja mulle kohe see üldse ei istu. Aga eks see käib siinse ostlemiskultuuri juurde ja ehk muutun reisi jooksul minagi julgemaks.

Siinne pealetükkivus kauba pakkumisel on väga võõras ja pisut eemalepeletav. Kui mul on ikka õmblustööd või massaaži või ping pongi show'd tahtmine näha, siis ma ise valin, et millal ja kus. See on üks ütlemata tüütu kauplemise stiil, aga kui kenasti naeratades eitavalt pead raputada, siis nad jätavad su rahule.

Jõe äärest linna poole tagasi jalutades sattusime väiksemasse kõrvaltänavasse, kus mu pilku püüdis seinal olev suur tahvel erinevate tai poksivõtete fotodega.

Seinalt võis välja lugeda, et tegemist on poksikooliga. Seda kinnitas hiljem ka sama kooli direktor, kes meid tervitas ja kellega meil kena vestlus arenes. See oli väga armas kogemus. Lõpuks pakkus, et teeb meist pilti. Mis sai meil sellise pakkumise vastu olla☺Vastutasuks näitasin talle oma telefonist pilti meie valgest talvest. Selle peale raputas ta naerdes pead ja ütles, et on vaid korra elus lund näinud. Jaapanis.

Kooli direktor isiklikult

Kooli territooriumilt avastasime vabaõhusöökla, kus otsustasime jalgu puhata ja keha kinnitada. Andrei oli eelnevalt kohaliku tänavatoidu müüjalt riisi ja miskit karrit kaasa ostnud. Kui ta siis esimese ampsu võttis kostus üks südamesttulev "Oh sa r...k!" ja ma vannun, et ta silmist lõi tuld! Väidetavalt pole tema varem NII vürtsikat toitu söönud. Mõtlesin, et mees teeb nalja ja proovisin ka. Nojah... minu reaktsioon ei kannata trükimusta. Me ei osta enam kunagi kohalike käest valmistoitu😂

Siin ta veel ei tea, mis teda ees ootab

Vahepeal külastas meid kooli koer, kes end andunult minu ette külili viskas oodates paitusi ja silitusi. Hästi armas nöps oli.

Kooli õuel rippusid kohalikud ajalehed. Formaadilt suuremad kui meie lehed Eestis, aga sisult ikka sama. Poliitika, sport, sekka natuke kollast ka. See järeldus tuli ikka piltide põhjal, lugeda ma paraku kohalikku keelt ei oska. Aga mulle meeldib nende kiri. Selles on omal moel graatsiat ja kuninglikkust.

Kuninglikkusest rääkides... Tai on teatavasti kuningriik ja sealne riigipea, kuningas Rama IX on üks omamoodi imemees. Nagu juuresolevalt pildilt saab lugeda on Rama esiteks kõige kauem võimul olnud monarh ning teiseks on ta aidanud luua kunstvihma!

Kuningat armastatakse

Õhtu lõpetasime banaanipannkookidega. Kokk oli oma ala meister - töö oli kiire ja korralik.

Kui veel söögist ja keelebarjäärist rääkida, siis jäime täna pisut hätta ühe lihaliigi kindlaksmääramisega. Andrei ostis tänavalt lihavarda. Küsib lihale näidates müüjalt: "chicken?" Müüja raputab pead ja pobiseb midagi oma maski sisse (mõni siin kannab näo ees maski). Ei saa aru. Minu kord: "pork?" Ikka raputab pead. Lõpuks tõmbab maski alla ja teeb häbelikult naerdes: "muuu-muuu". Selge! Ka Tai lehmad räägivad eesti omadega sama keelt.

Pannkoogimees

Väike lennuk, suur lennuk ja Bangkok

Kui me 23-ndal veebruarikuu päeval Tallinna lennujaama jõudsime, oli eelmise päeva tihe lumesadu otsa saanud. Meist jäi maha kevadise hõnguga lörtsine talv.
See oli meil mõlemal esimene kord lennata Helsingisse. Küll see oli oma propellerite ja päevinäinud väljanägemisega üks hädine lennukikökats. Õhkutõusmisel tuure üles võttes undas masin sama meeleheitlikult nagu minu ema kunagine päevinäinud pesumasin tsentrifuugides. Aga kohale ta meid tõi. Ei jõudnud õieti silmigi pilgutada, kui hakkasime valmistuma maandumiseks. Seda siis 15 minutit peale õhkutõusmist.

Kuna meie edasilend Bangkokki lükkus tehnilistel põhjustel 2 tunni võrra edasi, siis jõudsime Helsingi lennujaamaga 5 tunni jooksul põhjalikult tutvuda. Lõpuks hakkas juba natuke igav.

Siis, veidi peale kella 21.00 lasti meid Airbusi pardale. Sa püha püss! See lennuk oli minu silmis nagu Koljat. No ikka aukartustäratavalt suur ja uhke. Pinda oli nii palju, et kõrvuti mahtus 3 rida kolmekohalisi istmeid.

Meie istusime enam-vähem lennuki keskel, täpselt seal, kus asetses 4 WC-d. Katsu sa magada, kui pidevalt on taustal vee pealetõmbamise mühin ja uste paukumised. Rahvas saalis mööda tualette terve lennu ajal. Aga noh, eks veini ja vett ja õlut ja mahla pakuti rohkelt ka☺
Finnairi õhtusöögi kohta pole midagi halba öelda. Mina valisin pasta bolognese, mis küll paraku ei olnud gluteenivaba. Aga näljahäda oli nii suur, et pigistasin seekord silma kinni. Väike kõhuvalu hiljem oli garanteeritud.

See-eest see hommikusöök... Khm... No vaadake ise:

Munapuder, kahvatud vorstid, lögane spinat ja seened

On apetiitse välimusega? Ei? Novot, maitse oli minu jaoks sama ebameeldiv. Andrei aga sõi isuga. Vaatas teine minu toidujäänuseid nii kurvalt, et lasin tal hea meelega kõik ära süüa.

9-tunnine lennusõit läks üllatavalt sujuvalt ja valutult. Jõudsin 2,5 filmi ära vaadata, hoolimata põiehädaliste voorimisest pisut siiski tukastada, muusikat kuulata ja juba oligi aeg hakata laskuma. Maandusime kohaliku aja järgi 11.30 (Eestis 6.30).
Mind hämmastas see, kui sujuv oli selle suure õhubussi lendutõus. Esimest korda elus ma ei tundnud ära seda hetke, mil rattad maapinnalt lahti said. Hämmastav.

Bangkok

Tai pealinn tervitas meid vines ilma ja meeletu leitsakuga. Ühe kohaliku sõnul on siin viimastel päevadel esinenud vihmasadu. Nägime tõepoolest kolme vihmapiiska meiegi.
Olin läbi booking.com-i broneerinud meile toa 2ks ööks kuskil kesklinnas, Khao San Roadi lähedal. Toa eest maksime 1276 bahti (ca 35 eur).
Kuna meeleolu oli hea ja vaim hakkamist täis, siis otsustasime oma jõududega hotellini jõuda. Takso asemel läksime minibussiga (pilet ühele 100 bahti), mis viis meid otse kesklinnast Khao Sanile. Autojuhi uljas sõidustiil ja kõikjal sõeluvad rollerid tekitasid pisukest ärevust, aga kõik toimis siiski üllatavalt sujuvalt.

Kohe saab bussi peale

Bussist väljudes saime alles tõeliselt tunda, milline palavus siin valitseb. Ja see niiskus. Riided olid peale mõningast kõndimist märjad ja nahk kleepus. Hotellini jõudmine võttis pisut aega, aga ühest väikesest kõrvaltänavast me ta üles leidsime.
Austusest koristajate vastu(!) peavad külalised siin ringi liikuma ilma jalanõudeta. Ma ei tea nüüd küll, kui hügieeniline sedasorti lähenemine on ja ... eeee... milleks need koristajad siis muidu on (?) aga siin majas on selline reegel ja seda tuleb austada.

Lubasime päeva lõpus endile ühe kena õhtusöögi, mis läks maksma lausa nii palju kui 260 bahti ehk siis üüratud 6-7 euri!

Mango smuuti, kohalik õlu, riis aedviljadega ja tom kha kai supp kookospiima ja kanaga. Andrei poolt supile või õigemini siis kokale suured kiidusõnad

Jah, siin ON odav. Ja jah, ma oleks võinud poole kaasataritud asjad koju jätta, sest siit saab kõik vajaliku ülisõbralike hindadega☺

Õhtune näks sisaldas vaklu, rohutirtse, põrnikaid ja tont teab, keda veel. Ma olen ikka rohkem juustu ja viinamarja inimene, seega ma piirdusin vaid pealtvaatamisega. Andrei aga sõi isuga. Olla täitsa hea olnud. Eriti vagel.

Vaesed praetud putuklased...

Kaitsevahendid

Selline pealkiri võib ehk pisut intrigeerivalt mõjuda, aga ei ole siin peetud silma seda, mida rikutumad teist ehk esimese hooga mõtlesid. Meiega kaasa rändavad kaitsevahendid ei ole teps mitte kummist:)

Usun, et talismane ei saa kunagi liiga palju olla. Paar pihlakaoksa õnnetustest eemale hoidmiseks, mõned kivikesed hea energia ligitõmbamiseks (mookaite, akvamariin, turmaliin), kolm ahvi (sellest allpool lähemalt) ja ema kingitud mini-ingel on õnneks kaalult piisavalt kerged, et käsipagasisse kenasti ära mahtuda. Sellise varustusega ringi rännates lihtsalt ei saa muudmoodi minna kui ainult hästi, eksju!

Pildil olev kolme ahvi kujuke on kingitus Kaililt, kelle sõnul peaks see mind reisil olles hoidma ja kaitsma kõige halva eest:)
Uurisin internetist kujukese taustalugu ja leidsin, et...

... ahvide motiiv pärineb 17. sajandi algusest ja tegu on puidust nikerdatud kujudega endise hobusetalli fassaadil (Nikko linna lähistel, mis asub 140 km Tokiost põhja pool). Arvati, et head toova sümbolina kingib see kolme ahvi kuju reisiõnne. Algselt ehk oligi selle kuju taga soovitus: „Oma reisil läbi selle maa ja oma elu ei tohiks te kurja näha, kuulda ega rääkida!“. Niisiis sümboliseerisid need kolm ahvi elutarkust – osata halvast eemale hoida. 

Mida sa kuulda võtad, mida sa räägid, mida sa tähele paned – kõik see mõjutab sind ja su enesetunnet. Seda teemat näitlikustab ka juuresolev pilt kolmest ahvist. Üks neist katab käega oma kõrvad, teine oma suu ja kolmas oma silmad, väljendades piltlikult „ei kuule halba, ei räägi halba, ei vaata halba“.

Allikas:
https://minutasakaal.wordpress.com/2010/03/24/mida-kuuled-mida-vaatad-mida-raagid/

a

Ikka veel Eestis

Rohke põlvini lumi

Suur talv

Käes on uus aasta, külm jaanuar rohke lumega ja meie - endiselt Eestimaa pinnal. Korter sai kuu aega tagasi müüdud, minu jalgratas ja raamaturiiulike sai sõprade juurde hoiule antud ning täna toppisin oma vapra Nissu kodinaid täis, et need vanemate juurde maale viia. Kolimine on alanud!
Uuele korteriomanikule sai lubatud, et vabastame elamise hiljemalt 20-ndaks jaanuariks.
Hirmus kurb on. Töölt lahkumine - kurb. Kodust väljakolimine - kurb. Ei lähe ma kuskilt kerge südamega ja tantsusammul. Aga ega ükski elumuutus käi päris valutult.

Paljud küsivad, et millal minek? Ja ikka veel me kehitame õlgu, sest me lihtsalt ei tea. Piletite ostmist oleme aina edasi lükanud. Ei teagi miks....kuniks selgus põhjus. Minu isal on 3. veebruaril operatsioon ja kuna süda ei luba enne seda ära sõita, siis lükkus kõik jälle edasi. Ehk siis veebruari keskel...?